Asjad, mis mulle tavaliselt öeldakse, kui ma paljastan, et olen eestlane:

a) minu naine on eestlane; minu parim sõber on eestlane; minu toanaaber oli eestlane; sa oled esimene eestlane, keda ma kohtan; ja-jah, sul on tõesti selline ida-euroopa aktsent

b) oi, eestlased seisid nii tublilt Gruusia kõrval 2008

c) aa, eestlane, te vihkate venelasi, jah?

Kahjuks pean ütlema, et reaktsioon c on valdav ning see on midagi, mida ma siiani mujal kogenud pole (esimese reaktsioonina vähemalt). Et see siis ongi eestlaste maine siin.

Ja see mind ka natuke rabab, et loengutes  ja juttudes tehaksegi konkreetset vahet, et on britid ja on eurooplased, on Suurbritannia ja on Euroopa.

Ma pean uhkusega teatama, et võitsin eile kõrvitsa kaalumise võistluse ehk kõrvitsa kaalu äraarvamise võistluse. Selle peale ütlesid britid, et jah, inimesed kontinendilt ongi üldiselt targemad sellistes asjadest. Sest seal oli üks insener näiteks, kes pani poole võrra mööda kaaluga.

Aga üldiselt olid vestlused stiilis, et mida sa siis koolis õpid ja mina vastan, et poverty reduction ja nemad siis, et aa, poetry reduction. Ma nüüd ei tea, kumb rumal on, meie või nemad.

Eklektilisi märkusi seekord:

a) Moepolitsei, palun keelustage retuusid! Aitab-aitab, juba aastaid olen ma kannatanud ja täna jalutasid mulle vastu sätendavad kollased retuusid rohelise kampsuni all. Ma saan aru, et Halloween on tulemas, aga see on juba liiga scary.

b) Tantsukursusel oli mehi rohkem ja nad pidid samas seisma, et partneriga tansida saaks. Jess!

c) Eestlasena meeldib mulle muidugi uhkustada teiste eestlastega. Et oi, meil on Arvo Pärt (ja kas ma olen ise Pärdi loomingut kuulanud?-hmm…) ja siis on meil veel Neeme Järvi (eile käisin Royal Festival Hallis ja meie Neeme dirigeeris, ta oli sinumustvalgelt riides ka, ehk et väike sinine dekoratiivtaskurätt paistis rinnataskust ja noh, inimesed hüüdsid bravo – meie Neemele :=) ).

d) Lemmiktsitaat meie tänasest loengust: ”The banks are fucked, we’re fucked, the country’s fucked” – anonymos British cabinet minister, January 19, 2009

Marksismist, Chomskyst ja argentiina tangost

Inimesed tahavad, et ma kirjutaks. Hästi, ma siis kirjutan oma päevast.

Päev algab pudruga. Ja pärast seda on minu tunniplaan järgmine:

 9-10 Aid and Development (lecture, auditing only)

10-11 Gender and Development (lecture, auditing only)

 11-13 Issues in Forced Migration (lecture)

13-15 Theory, Policy and Practice of Development (lecture)

 15-16 Economics for beginners (lecture)

16-17 Issues in Forced Migration (tutorial).

10 aasta taguse Tartu Ülikooliga võin võrdluseks välja tuua järgmisi asju: akadeemilist veerandtundi siin ei ole, loengud lõppevad 5 minuti enne täistundi ja algavad 5 minutit pärast täistundi. Erinevalt TÜst on kõik õpilased väga innukad ja osalevad kõikides loengutes, mis sellest tulenevalt on megalt ülerahvastatud ja umbsed. Aknad lahti ei käi, samas on mingi õhukonditsioneer, mille peale pooled inimesed külmuma hakkavad ja siis see lülitatakse välja. No ja kõige selle juures arvavad osad inimesed sellest 200lisest auditooriumist, et tegemist on interaktiivse kursusega ja küsivad sageli küsimusi, millest teised eriti aru ei saa. Ja kogu aeg peab õppima, see on vist peamine erinevus Tartu Ülikooliga, sest seal eriti ei pidanud, kui sess välja arvata.

SOAS on ikka äärmuslikumalt vasakule poole viltu, kui ma arvasin. Selle nädala teema on muidugi ka marksism ja sellega seotud teemad, ning jah, igasugune neoliberaalsete ideede peale ütlevad õppejõud julgesti, et bullshit. Minul on igas aines megaraske, sest esiteks ma ei ole harjunud õppima ja teiseks ma kuulen kõikidest asjadest esimest korda. Et kui eelduslikult me peaksime analüüsima mingite teooriate seost arenguga, siis minu puhul on hästi, kui ma selle teooria põhi seisukohad selgeks saan. Näiteks täna on SOASes esinemas Noam Chomsky. No vaimustus tema tulekust oli sama suur, kui Eestis suvel enne Madonnat onju. Et isegi kui ei taha teda kuulama minna, siis lähed ikka, sest muidu ei ole sul ei enne ega pärast inimestega midagi rääkida. Mina nimelt ei olnud varem Chomsky nimegi kuulnud. Seetõttu ma ei jooksnud end kohe registreerima ja nüüd jäi ka loeng unipolaarsest maailmast kuulamata.

Ja nüüd ma jõudsin siia KäibKah Kolledzhisse, veepump käis vastu taevast või midagi, sooja vett ei ole. Aga see eest oli meile Oktoberfesti nimeline tasuta õhtusöök ja nüüd ma lähen tantsukursusele – argentiina tango ja valss on täna kavas.

Ma just mõtlesin, et mul on tõenäoliselt kaks valikut:

a) lõpetada see aasta Londonis magitrikraadiga

b) nautida ka natuke Londonit, kohtuda inimestega, omada elu ja mitte minna paksuks, kuid võib-olla mitte nii kindlasti lõpetada see aasta magistrikraadiga…

Sest ma ei ole eriti kindel, kas punktid a ja b ühildatavad on. Selline kommentaar siis kuu aega kooli algusest.

Ma lihtsalt tahtsin öelda, et võlurid on olemas.

Ja nüüd seletan ma teile 250 aastat majandusteooria ajalugu 1,5 tunniga. Läks!

Praegu mängis meil siin KäibKah Kolledzhis (Goodenough College ehk minu elukoht) Londoni mustlasorkester. Kammajii ja kammajaa.

kaugete aegade kaja

Tõstke käsi, kes:

a) pole varem sotsiaalteadusi õppinud? – mina

b) pole varem briti ülikoolisüsteemis õppinud? – mina

c) kellel on eelmistest õpingutest mõni aeg möödas? – mina

Ja nüüd tõstke käsi, kes kõigil kolmel korral kätt tõstis! – mina

Jah, mulle kuulub imetlus ning samuti ka ennustus, et õpingud tulevad põrgulikud.

Ma mõtlesin, et minu elu eliitkooli õpilasena on läbi ja kuulub minevikku, kuid oh ei, tuleb välja, et ma olen järjekordselt eliitkooli eliidi hulka sattunud. Nii meile vähemalt räägiti.

Aga jah, kõik on nagu kaugete aegade kaja, nagu läbi tahmaklaasi päikese vaatamine, et midagi nagu kuskilt kumab, aga mitte piisavalt eredalt. Näiteks, kuidas raamatukogu otsingumootorit kasutada ja siis pärast see raamat ka riiulist üles leida. Ükskord ammu-ammu … Ja siis kaasõpilaste küsimused, et issand, kui vana sa siis oled? Aga igasugu tüpaazhe olen juba kohanud, sellised uduse pilguga raamatukogutädisid ja agaraid ninatarku, kes juba mulle närvidele käisid. Üks asi on hea, ma ei tunne vajadust populaarne olla ja kõigiga sõbraks saada. (mitte et ma oleks kunagi kõigiga sõber ja populaarne olnud, aga lihtsalt, enam nagu ei ole sellist sisemist sundi, mõistate? ) Hea rahulik. Teised ei tunne vajadust minuga ka sõbraks saada. Homme siiski on mul ühe moslemineiuga loengu ukse ees deit, ta facebookis kirjutas, et võiks.

Mul sai lõpuks kõht täis – eelmisel nädalal oli tunne, et kogu Aafrika näljahäda oli minu sees peidus. Aga nüüd ma olen nädal korralikult söönud, marsruudil London-Brüssel-London. Kui te veel ei tea, siis ” Le moules sont arrivées”.

Kui mina kooli jõudsin, ise ja ilma isata, siis tunnid ei olnud veel alanud. Tunnid algavad homme, kas pole mitte põnev?

Lamu, 2 kaamlit ja eeslid

 Esiteks see fantastikaline vaade saarestikule. Lamule reisimise juures oli minu suuremaks elamuseks Manda lennujaam, mis koosnes umbes ühest õlgkatusega terrassist (seinu ei olnud noh) ja kogu asjaajamine oli väga paindlik. Jah, austatud reisijad, palun oodake, meie turvakontrolli masin alles käivitub. Nii. Natuke läheb veel aega, tulge seiske siia varju, masin ikka käivitub. Vedelikke võis loomulikult lennukisse võtta. Ja seda ma tõesti kohe hindan. Nairobist õhkutõusmisel kukkus laest alla (ja minul kukkusid selle peale muidugi silmad peast) valgustabloo “kinnitage rihmad” ja jäi mõnusalt juhtmeidpidi üles alla kõlkuma. Enamik naersid kõva häälega ja kuna minu jaoks oli see ju esimene “low-cost african airline” kogemus, siis ma lihtsalt võtsin teadmiseks, et koostlagunev lennuk ei ole muretsemistvääriv.

                                                                                                                               Nii, pagasi “kättesaamislint” nägi välja siis järgmine. 

 

 

 

 

Reisides mul varem on alati olnud see tuleb-kõik-uus-ära-proovida-tunne, see on hakanud vaikselt üle minema ning üks asi, ilma mida tegemata ma kindlasti hästi edasi saan elada on eeslitakso kasutamine. Lamul, kus on väga kitsad tänavad, esineb isegi eesliliiklusummikuid. Ma nägin seal olles kahte motoriseeritud masinat – üks oli prügivedamistraktor ja teine oli kiirabi (rangelt võttes oli tegemist tuk-tukiga, ma kordan veelkord, Lamul te ei tahaks haigeks jääda).

See on nüüd koht number kaks kõige sõbralikema inimestega, number 1 olid seal Ebuhaya piirkonna külades. Ramadan oli just lõppenud, nii et elu käis jälle ja naiste käed olid kenasti hennamaalingutega kaetud. Minu reisijuht-raamat ütles, et Lamu on nii tähtis islamikeskus, et mõnede meelest võrdub kaks korda Lamul käimist ühe korra Mecca külastamisega. See Lamu külastamine peab küll kokku langema Mohamedi sünni tähistamise pidustustega (kestavad nädal).