Mul läks meelest mainida, et suurim kulinaariaelamus oli nimega Mars Attacks ning tegemist oli deep-fried (ma ei tea, kuidas see meie keeles on) marsi shokolaadiga, mille peale oli pandud kuhi vahukoort.

(jätk)

How are you? küsis A kui me Seattle’s pimedas järve peal olime ja 4. juuli ilustulestikud ümberringi taevasse prahvatasid. I’m fine, vastasin suure naeratusega, mis oleks nagu pidanud kõik ütlema. “Just fine, commmooon, you must be more than fine!!!!”

Sellega on nüüd selline lugu, et eestlasena end verbaalselt ülivõrdes väljendada ei ole nagu kombeks. Ja isegi kui tahaks, tekiks mul ebasiiras tunne, kui ma üles alla hüpates karjuks, et “it’s awsome” ja et “i would not have imagined it in my wildest dreams.” Mina pigem vaatan ja naeratan ja istun suht vaikselt, isegi kui süda lööb tantsu või on pahviks löödud. No kõik see oli olemas, kui me esimese pilgu Suurele Kanjonile heitsime. See oli uskumatu ja ma ei oleks osanud seda ka unenägudes näha, kuid ma ei öelnud midagi. Meie kõrval enam-vähem nuttis ja kallistas mingi paar, et nad lõpuks kanjonit näevad.

Mis ma tahtsin öelda on see, et kanjon oli väärt väikese punase autoga 50 miili tunnis San Franciscost kohale sõitmist ja imelikes kohtades (minu kindel lemmik on Ludlow – no, all our rooms are smoking rooms rekajuhtide motell näiteks). Või siis road 66 peal seesama roadkill motell, mille tuba oli nii suur, et ma oma voodist L voodit ei näinud praktiliselt.

Aga 4. juulil vaatas üks kena ameeriklanna mulle suurte silmadega otsa ja küsis “Do you really hate americans?” ja ütles, et tema sõbrannaga ei taheta itaalias isegi rääkida selle tõttu, et tegemist on ameeriklasega. Ma loodan, et asjad ei ole nii hullud. Ja et enamik inimesi suudab näha stereotüübist (ilma tervisekindlustuseta paks harimatu krediitkaardiga ostetud hiigelautoga ringisõitev lipukest lehvitav Bushi toetaja, kellel koolitulistamiste vahepeal on hea meel, et viimane jääkaru upub, kuna Kyoto protokoll on ratifitseerimata) kaugemale. Je eriti, et Euroopas ei oleks kuulda enam selliseid lauseid, et sa ei meeldi mulle mitte seetõttu, kes sa oled, vaid seetõttu, mis rahvusest sa oled. Enne seda reisi ma kippusin ka unustama, kui suur maa on see meie ameerikamaa ning eelkõige, kui mitmekülgne. Lisaks ma ei ole kindel, et oleks kuskil mujal kohanud suuremat külalislahkust ja igapäevast sõbralikkust ja avatust ning tõsist soovi, et jumala poolt kingituseks saadetud külaline viiks sellest maast ja inimestest tagasi vaid parimad mälestused. Loomulikult kohtasin ka teistsuguseid inimesi, aga nii peabki. See reis muutis mind natuke ja pani nägema, miks nii paljude jaoks on ühendriikide puhul tegemist maailma parima riigiga.

tervist Euroopa!

Jah, ma olen koju jõudnud, sest väljas on pime ja sajab vihma. Kuidas saakski teisiti?

Minu ees laual on sajadollariline (ühesõnaga kallis :=) ) shampanjapudel, mille United’i stjuuardessid andsid mulle autasuks heasüdamlikkuse ja vastutulelikkuse eest ehk siis selle eest, et mina ja mu naaber lasime enda headele kohtadele istuma lapsevanemad karjuva imikuga. Minu naaber tuli välja, on USA tulevane esindaja Londoni 2012. aasta olümpiamängude 800m jooksuetapis või vähemalt selline plaan tal oli.

Aga kui eelmisest peatükist jätkata, siis … Highway 1 peal saime täiesti õiges suunas liikuma, ookean oli paremat kätt. Meie ettekujutuses oli. Reaalsuses oli seal suur udukogu ning kõik oli ühtlaselt hall – ookean, taevas ja kalju. Meile tundus ka, et tegemist ei ole udu, vaid pilvega, mille sees me sõidame.

Auto me laenutasime muidugi kõige odavama, mäest üles ta kiiremini kui 50 miili tunnis ei jõudnud ta minna. Punnitasime rekadega võidu. Tüdrukute värk, järgmine kord teame, et tuhandete miilide läbimiseks ei piisa ainult sellest, et auto on ilus ja punast värvi. Seega võttis meie teekond Suurde Kanjonisse aega tsipa rohkem kui reisijuhid ennustasid. Mõneks tunniks peatusime ka Santa Barbaras – huvilised juba küsisid, kas seal on Cruzi ja Edeni majamuuseum. Kurvastusega pean nentima, et ei hakanud silma.

Ükshetk kadus highway 1 meil nina eest, meie läksime bensiinijaama uurima, et kuhu ta küll kadus. Ja kuidas lõunasse saab. Hitchcockilik teenindaja teatas naeratades, nii et kõik tema kolm rida hambaid paistsid, et “it only goes north.” See oli täiesti scary movie, ma võin kinnitada.

Läbi kõrbe oma punase hobuga kabjates nägime teepervel väga väga väga palju purunenud rehve. Temperatuur tõusis ja tõusis ja lõpuks näitas juba 112 kraadi. Arusaadavalt, celciustes mõtlevale inimesele tundub see ikka päris suur number. Lisaks meie auto tiksus. Iga kord kui me seisma jäime, siis ta tiksus. Ja me ikka ootasime õiget inimest, kelle käest küsida, et kas tiksuv auto on tavaline nähtus. Lõpuks jäigi küsimata. Ööbimisime Roadkill 66. Selle juhtlause oli, et “you kill it, we grill it”. Meie olime ettevaatamatult aga jätnud kõik laibad teeäärde vedelema, nii et tuli värske lihata läbi ajada. (jätkub …)

Mõned kuud tagasi olnud siin selline juhtum, et Greyhoundi bussis lõikas üks reisija teisel pea otsas. Niimoodi täiesti otsast. Et sa juuksedpidi üles tõsta ja näidata. Niisiis soovivad kohalikud meile, et hope you can keep your head. Meie loodame seda sama.

Kui ma reedel SF lennujaamast rongiga linna sõitsin, siis piilupardil-rongijuhil oli väga hea tuju ja näiteks hõikus ta mikrofoni: I love my train, I love my train, I love my train, I love my train, I love my train and It’s a fun train. Reisijad armastasid ka seda rongi.

Kuna L lennuk hilines järgmise päevani, siis esimese õhtu pidin üksinda veetma. Hotelli valitseb meil siin Fatima ning curry pilved hõljuvad õhus. Meie naabriteks on kollid. Päriselt. Aga mina astusin sisse naabermajas asuvasse baari, kus kõik tahtsid tõestada, et ameeriklased on toredad ja head ja külalislahked inimesed ja said sellega hästi hakkama ja mina sain palju nalja.

Jätkus nii, et saabus L ja väga lühikokkuvõttes kohtasime Pärsia printsi ja lennukikaptenit, kes edasised kaks päeva meie eest hoolitsesid, söötsid-jootsid ja ringi vedasid. Külastasime nende mitmemiljonidollari vaadetega kortereid ja imestasime, miks mõned inimesed muuseumis tahavad eladad. Eile viisid siis prints ja kapten meid Napasse veini mekkima. Soe tuul puhus nagu kätekuivati. 43 C näitas aga me pidasime hästi vastu ja peaaegu ei vingunud üldse, teemal, et oleme lumehelbekesed ja mitte kõrbelilled.

Täna stardime siis Highway 1 suunaga LA. Suund pidi see olema, et ookean on paremat kätt. Rohkemat vist pole vaja teada.

beautiful British Columbia

Ma võin kohe öelda, et siin pool piiri on inimesed vormis. Igasugune vabaõhusport on suures aus ja minagi olen suurte sushikuhjade vahepeal natuke sporti teinud. Täiesti ootamatult muideks. Nimelt üleeile me sõitsime lihtsalt Stanley pargis ratastega ringi ning õhtul käisime võrkpalli mängimas. Serv töötab endiselt. Ning eile ning eile käisime Whistleris mägijalgratastega sõitmas, aususe mõttes tuleb jälle öelda, et vähegi raskem koht tähendas minu jaoks kõndimist jalgrattaga, aga lahe oli ikka. Õhtul, täiesti uskumatu lugu, käisime veel salsat tantsimas ka. Aga nüüd ladistab, skandaal!

This is what makes us the assholes of the world

Olen siis teistkordselt USAsse jõudnud. Napilt läks, noh mitte nii napilt. Aga ma olen kahtlane element idast siiski, seda kogesin ka Kanada piiri peal. Muidugi arusaadav, sest inimene, kellel puudub elukoht, töökoht ja ühegi riigi ID ongi natuke kahtlane. Jah, palun, teeme teile ekstra body and security searchi.

Washingtoni lennujaamas oli aega raamatupoes pealkirju vaadata, obamaania võimutseb endiselt, “Say it like Obama”. Telekas välkusid samal ajal küsimused “Does Obama spend too much time on TV”, “Is Obama too public” ja et “Obama is deeply troubled (noh, Iraaniga seoses). Telekast jagati tervisenippe ka, et päikese käes võib üle kuumeneda ja pärast on mõistlik minna pikutama oma maja kõige jahedamasse tuppa, even if it is in the basement.

Seattle’s oli taevas kogu aeg pilv, pilv on taevas ka Vancouveris, aga ma ei hooli, sest pilv oli taevas ju ka Brüsselis. Aga siin Ameerikamaal, pean tunnistama, mulle hullult meeldib. Mulle meeldib, et igasugu hulle ja friike on kõvasti tänavatel, ma olen kogu aeg nagu suur käsn, mis muljeid imeb ja neid muljeid jätkub. Ma ei tea, Euroopa tundub tõesti kuidagi igav siinsete värviliste karakterite kõrval. Ja mulle meeldib see ka, et kõik inimesed minuga räägivad ja mind ei huvita, et see on smalltalk ja neil ei ole aimugi, kui nad ütlevad, et oh, so exciting, you’re from Estonia, et misasi see Eesti  on. Peaasi, et nad räägivad ja oma visiitkaarte jagavad ja oma pidudele kutsuvad, sest üllatuslikult on siin vist jälle üks geograafiline punkt, kus minu sarm eriti sätendama lööb. Näiteks ma sain teada, kes on see inimene, kes läheb ööklubisse vähema rahaga, kui sealt välja tuleb. Vastus on, et see mees, kellel on luba kanepikasvatamiseks meditsiinilistel eesmärkidel, kuid kes ka klubidest mittemeditsiinilistel eesmärkidel paar äritehingut teeb.

Kõik on loomulikult jällegi XXL mõõtmetes, ma ütlen, ma nägin sellist voodit, mis on nii kõrge, et sinna ronimiseks on trepp. Autod muidugi, teate ise. Siiski kohtasin ka biodiislil liikuvaid väikeautosid. Mind megalt ajas vihale see ka, et igal pool dokumenti küsiti ja muideks, ID kaart kõlbab ainult USA ja Kanada oma, teistel peab pass kaasas olema. Klubides ei või pärast kella kahte enam alkoholi juua, nii et kui jook on pooleli, siis lurista ruttu ära või jääd ilma, korjatakse kokku lihtsalt. Liig, liig! Aga harjusin ära nüüd.

Seattle’s on praktiliselt kõik pangandusinimesed töötud ja teevad maalritöid ja on pidanud oma kaunitest majadest loobuma. USA valged äärelinna majad on sellised, et meeleheitel koduperenaise karjäär ühes neis ei tundu kõige halvema viisaastakuplaanina.

Kuulge, Seattle’s on suur Lenini kuju. Ei no mida veel? Tere, see on Kadri Eestist ja see on Igor Ukrainast, noh, noh, rääkige nüüd vene keeles.

Märt mul siin kõrval laseb praegu mingeid roppe laule youtube’st, ma ei saa keskenduda oma reisikirjale, nii et ehk on hea aeg lõpetada.

Portugali kokkuvõte

Väike nuputusülesanne: kui päike paistab hommikul lissabonist obidosi sõites sisse paremas bussiaknast, siis kummale poole tuleb õhtul tagasi sõites istuda, et päike peale ei sõidaks? Nuputasime, mis meie nuputasime ja saimegi mõlemad vale vastuse.

Kaks nädalat möödusid sama kiiresti kui pikk nädalavahetus. Sest esimest korda oli selline reis, kus päevadel ja kellaaegadel polnud mingit tähtsust ja lisaks ma teadsin kogu aeg, et see ei ole minu ainsad kaks vaba nädalat ja ma ei pea olema efektiivne ja nii need tunnid märkamatult kulgesid – jalutades, lugedes, ujudes, rannas lebades, väljasõite tehes, süües, kohvitades, filme vaadates ja muidugi vino verdet juues.

Santo Antonio jõudis lõpuks kätte. Ümberkaudne külarahvas oli end ka linna kohale vedanud ja sinine grillsuits hõljus veel ka järgmine päev õhus, siis kui teise päeva hiliseks pärastlõunaks ülesärganud pidulised sardiinide ülejääke suitsutasid. Üldiselt oli tegemist ülelinnalise läbuga, nii et ma ei tea, mida Santo Antonio baariletilt neid XXL suuruseid caipirinhasid joovaid lissabonlasi vaadates mõtles. Sest antontshiku kujukesed olid ilusti baarilettidel. Meil sai sellel ööl väga palju nalja, aga no ma säästan teid sellest peenest huumorist.

tervitused Lissabonist

Saingi kollase maja kastidesse pakitud, kastid erinevatesse sihtkohtadesse saadetud, auto maha myydud ja h2davajaliku seljakotti pakitud. Ja ma ytlen, v2ga hea on.

Nyyd ma siis olen umbes kaks n2dalat Portugalis ja peamiselt Lissabonis aega veetnud. Siin on kypsetiste paradiis, nii me arvame. Mina v6tsin Brysselist kaasa ka m6nusa halli taeva ja jahedama ilma, nii et alles t2na on esimene l6unamaise kuumusega p2ev. Lisaks on t2na veel v2ga oluline Lissaboni kaitsepyhaku Santo Antonio pidu, kus terve linn tuleb t2navatele sardiine grillima. Juba viimased n2dal aega k2ivad ettevalmistused, lapsed harjutavad staadionil antontshiku auks tantse ning t2iskasvanud puhastavad grille ja riputavad vanikuid t2navate kohale.

Ma muud hetkel ei oskagi oelda, elu on ilus, caipirinha maksab 3 eurot, p2ike paistab ja pyhap2eval lendan tagasi Brysslisse.

expert in bold and italics – nostalgia lainetel

Viimase hetke e-mailide teemaread on meil siis järgmised: “a ▌ missing”

Saladuskatte all võin öelda, et see suur paks kriips tähistab poliitilist kustutamist. Vot nii! Seda tuleb kindlasti eristada mittepoliitilisest kustamisest, mida tähistatakse märgiga ║.

Selle vahetegemise osas me olemegi suured eksperdid ja võime veeta päris korralikult aega arutades, kas big fat deletion sign peaks järgnema tekstile, mis juba niigi on bold + italics.

Aga selle ekspertiisteadmise võtan ma nüüd endaga kaasa, ehkki mul on ka järgmisel nädalal 3 päeva veel tööl käia, siis täna sain juba esimese lahkumiskingi, milleks on kauni Belgia pitsiga taskurätik. (pitsi seest joonistub välja täht K  – nagu minu nimes eksole). Sellega hakkan ma siis järgmisel neljapäeval pisaraid ja higi pühkima.

hea asukoht …

… ehk ood Brüsselile nr 2.

Jättes kõrvale selle, kui tore on Brüssel iseenesest, on suureks lisaboonuseks selle linna asukoht ning võimalus spontaanseid ja loomulikult ka planeeritud nädalavahetuseretki teha. Loomulikult Belgia teistesse paikadesse, aga ka Hollandisse, Saksamaale, Prantsusmaale, Luksemburgi ja hea tahtmise juures ka Shveitsi. Seda kõike maad mööda, kiirteede võrgustik on väga hea ning samuti rongiliiklus. Kiirrongid viivad Pariisi 1h20 ja Londonisse umbes 2h. Ehk et igakord kui tuleb tahtmine metropolide hõngu nuusutada, saab hopsti rongile hüpata, selle asemel, et viriseda, kuidas hall ja pidzhaama-stiilis Belgia ära on tüüdanud. Ja üldjuhul on ka väga hea pisiBrüsselisse tagasi jõuda, umbes nagu Tallinnast Tartusse saabumine.

No ja seda me sel nädalavahetusel siis ka tegime, seekord suunal Pariis. Ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime ja jalutasime. Laupäeval kokku 34000 sammu – mul oli sammulugeja kaasas. :=) Vahepeal muidugi ka sõime ja jõime ja sõime ja jõime. Mõnuga. Vahtisime inimesi muidugi ka, see on üks parim osa. Üritasime välja mõelda, kuidas lower- middle klassist kas siis middle-middle või upper-middle’sse pääseda. Selline tüüpiline tõusikute kohviteema. Möödusime kirikust, kus Aafrika kristlased teenistust pidasid ja halleluuja laulsid gospli stiilis ning altaril tantsu lõid. Pühakute piltide ees põlvitasid vaikselt patused valged. Ja meie ei mõelnud, et raha on meie religioon, mõtlesime hoopis, et vabadus, ja mõtlesime veel, et ehkki usklikud võtavad vähemalt kord nädalas pühapäeviti aja maha ning palvetades mõtlevad loodetavasti elus olulise ja väärtuste peale ja selle peale, kuidas tegelikult on ju hea elada, siis meie üritame oma eetilisi tõekspidamisi ja väärtusraamistikku vähemalt sama tihedalt sõpradega veinipokaali või kohvitassi taga sõnastada. Et ei ole hullu ühesõnaga. Oleme samuti vagurad lambukesed.

Prantslaste osavus armastajatena jääb küsimärgiga kohaks,  kuid sotsiaalses flirtimises on nad küll päris head. Ehkki kohati oli tunne, et appi, miks nad just meiega sellist käitumist endale lubavad, siis teisest küljest, relax ja naudi. Belgias juhtub seda ikka poole harvem, et poetöötaja meelest sellised meeldivad ja supersympad üllatused nagu meie ongi põhjus poes töötamiseks.

Tutvusin ka elusa iisraellasega, kellel oli väga hea huumorimeel ning kellega koos saime tunde naerda ning kellelt ma sain ka küsida no vähemalt paar küsimust nimekirjast: “asjad, mida ma olen alati küsida tahtnud, aga kunagi pole võimalust olnud.”