Kõik, mis ma olen Brüsseli ilma kohta öelnud, on muidugi sulatõsi, kuid viimased päevad on nii kena õhtuti ja tundub igati õigustatud pärast südaööd veel kuskil tänavabaaris aega veeta.

Mul oli parkmistund just ja huvitav-huvitav, parkimisõpetaja ütles, et üldse ei tohi parkida, kui nii ette kui taha ei jää meetrit maad. Mis tähendab, et suur enamus parkijatest siin linnas rikub eeskirju. Lisaks keerasin ma ühesuunalisse tänavasse vastassuunast sisse (olgem ausad, keelumärk oli põõsas peidus) ning kui ma sealt välja parasjagu tagurdasin ja valepidi risti-põiki keset ülekäigurada seisin ning nuputasin, et kuhu nüüd, ilmusid siniseid tulesid vilgutades musjööd mootorratturpolitsenikud. Ma ei suutnud sellist ebaõnne lihtsalt uskuda, kuid õnneks, ja mitte ebaõnneks, olid nad inimesed ning juhatasid teed lihtsalt.

Tänapäeval ei käi enam etteteatamata külalisi ja sellest on kahju. Üldjuhul. Täna arvasid mitmed inimesed samamoodi ning oma tulekust ette ei teatanud.

Esimene, kelle helina peale ma umbes veerand 9 dushi alt välja jooksin, oli musjöö-elektrimõõdikute-näitude-kontrollija. Kui kodus ei ole, kui tema tuleb, siis on kohustus ta pärast oma raha eest uuesti tellida. Nii et on kordi, mil hiljem tööle minemine ära tasub.

Teine külaline oli Gintare, kes helistas õhtul kell 8 ja ütles, et kui ma riides olen, võiksin välja tulla. Ma ei olnud riides ja ma magasin ja seal nad siis istusid Sandroga mu terrassil. Väga tore tegelikult ka :=), et kui ma oleks natukene korralikum ja ei vajaks alati 15 minutit etteteatamist külalistest, et kõik vedelevad asjad sületäite kaupa kappidesse peitu loopida, siis oleks kohe väga-väga tore üllatuskülalisi kohata.

Kuid siiski, olles ise poolunes ning leida Sandro (keda ma olen enne ainult komisjoniistungil näinud) terrassil istumas ja minu rattakumme pumpamas, tundub siiani pisut veider.