Täna on selline päev, mil kõigil inimestel peale minu on huvitav elu. Mina vahin lakke ja kuulen, kuidas kell tiksub (kella ei ole tegelt) ja aeg mööda voolab ja mina olen paigal.

autovaba, rattavaba

Autovaba päev on nii harukordne, et kui inimesed sellest rääkisid, ütlesid nad tavaliselt tahtmatult, et jaa, pühapäeval on rattavaba päev. Tegelikult oli pühapäeval nii palju rattureid, et ma tavalist liikluspilti vaadates poleks kunagi uskunud, et Brüsseli kedrites-garaazhides nii palju rattaid üldse peidus on. Ja täna ma loen lehest, et Tallinna autovabal nädalal ummistavad tänavaid endiselt autod ja mitte rattad. Loomulikult, nädal on ka väga pretensioonikas ettevõtmine. Brüsselis siiski pani pühapäeval kõik sissetulevad teed kinni, nii et väljastpoolt ükski auto linna ei pääsenud ning linnas sõitsid ainult taksod, ühistransport + mõned üksikud autod väga-väga ettevaatlikult. Naabruskonnad korraldasid oma tänavatel tänavapidusid, tirisid lauad välja ning sõid ja lõbutsesid. Ja peaaegu kellelgi ei tulnud sellist mõtet, et peaks ikka auto võtma ja ühe kiire otsa tegema.

 Ja eile käisin vaatamas filmi Paris, je t´aime. Film on erinevate rezhisööride ühistöö ning koosneb 18st 5-minutilisest jupist, mis peaksid sümboliseerima Pariisi 18 linnaosa. Osad olid väga sürrid, eelkõige hiina naistega ja vampiiridega. Kuid enamik olid väga armsad, pimeda poisi ja näitlejaga oli üks lemmikutest.