Kõik, mis ma olen Brüsseli ilma kohta öelnud, on muidugi sulatõsi, kuid viimased päevad on nii kena õhtuti ja tundub igati õigustatud pärast südaööd veel kuskil tänavabaaris aega veeta.

Mul oli parkmistund just ja huvitav-huvitav, parkimisõpetaja ütles, et üldse ei tohi parkida, kui nii ette kui taha ei jää meetrit maad. Mis tähendab, et suur enamus parkijatest siin linnas rikub eeskirju. Lisaks keerasin ma ühesuunalisse tänavasse vastassuunast sisse (olgem ausad, keelumärk oli põõsas peidus) ning kui ma sealt välja parasjagu tagurdasin ja valepidi risti-põiki keset ülekäigurada seisin ning nuputasin, et kuhu nüüd, ilmusid siniseid tulesid vilgutades musjööd mootorratturpolitsenikud. Ma ei suutnud sellist ebaõnne lihtsalt uskuda, kuid õnneks, ja mitte ebaõnneks, olid nad inimesed ning juhatasid teed lihtsalt.

Tänapäeval ei käi enam etteteatamata külalisi ja sellest on kahju. Üldjuhul. Täna arvasid mitmed inimesed samamoodi ning oma tulekust ette ei teatanud.

Esimene, kelle helina peale ma umbes veerand 9 dushi alt välja jooksin, oli musjöö-elektrimõõdikute-näitude-kontrollija. Kui kodus ei ole, kui tema tuleb, siis on kohustus ta pärast oma raha eest uuesti tellida. Nii et on kordi, mil hiljem tööle minemine ära tasub.

Teine külaline oli Gintare, kes helistas õhtul kell 8 ja ütles, et kui ma riides olen, võiksin välja tulla. Ma ei olnud riides ja ma magasin ja seal nad siis istusid Sandroga mu terrassil. Väga tore tegelikult ka :=), et kui ma oleks natukene korralikum ja ei vajaks alati 15 minutit etteteatamist külalistest, et kõik vedelevad asjad sületäite kaupa kappidesse peitu loopida, siis oleks kohe väga-väga tore üllatuskülalisi kohata.

Kuid siiski, olles ise poolunes ning leida Sandro (keda ma olen enne ainult komisjoniistungil näinud) terrassil istumas ja minu rattakumme pumpamas, tundub siiani pisut veider.

Ameerika, Ameerika!!!

Täna sel ajal, kui teised Strasbourgi poole sõitsid ja mina füüsiliselt täitsa et tööl olin, alustasin USA-reisi plaanimist. Siiski, alguspunktiks võiks pidada piletite ostmist (millele lisandus 100 EURi security tax-i; keegi peab tõenäoliselt need vikerkesta salvestamised kinni maksma) või siis juba neljapäeval alanud proovimist viisaintervjuu aeg kinni panna (esimesel korral viskasid härrased ühendriiklased lihtsalt toru ära, selle peale, kui ma ütlesin, et ma läbi sahina neist päris täpselt aru ei saa; teine kord käratati esimese asjana, et andke oma krediitkaardi number. kui nad selle kätte said, läksid natuke sõbralikumaks, tahtsid teada, kas ma olen miss või missis ja mina jätsin oma “missiis?”-huumori seekord endale ning sain siiski kohtumise järgmiseks nädalaks). Ühesõnaga, esialgne väga üldine plaan on NYC, Washington DC ja Florida (loodetavasti Ernesto on selleks ajaks lahkunud).

Et kui kellelgi on ettepanekuid/kogemusi, mida kindlasti USAs tegema, nägema peab või teha/näha ei tohi, siis palun lahkesti teada anda. :=)

 Muideks, Kongo-inimesed vedelevad parlamendi trepil ja nõuavad, et Euroopa sõda ei toetaks. Ma pean natuke lugema nüüd, et mis seal Kongos toimub ja mida nad sellega mõtlevad.

Neil vähestel kordadel, kui siin päike paistab, ma isegi ei mõtle enam päikseprillide kandmisele. See tundub täieliku raiskamisena. Iga väiksemalgi päiksekiirel peab olema võimalus minu sisse pääseda, et organismi igapäevast funktsioneerimist kergemaks teha.

Muidu on nii, et kooliaasta on alanud ja kõik inimesed on tagasi Brüsselis. Paljud eestlased, kellega on rääkinud, vinguvad hoogsalt, kuidas nad üldse ei tahaks ja kuidas Brüssel on nõme. Ning kogu oma lugupidamise juures ma ei saa neist aru. Mingu minema siit, kui ei meeldi. Sesmõttes, et oma valikute üle vinguda ei ole eriti mõttekas. Ja see kordub aastast-aastasse. Osad kaasmaalased siiski on eluga rahul ka ja nii peakski olema.

Hiljuti käisin vaatamas “Reis Armeeniasse”. Väga lõbus vaatamine, paljude kontrastide puhul võib ka 90dnate Eestiga paralleele tõmmata. Armeenia vuntsidega mehed muidugi ka meeldisid. Kadri läheb nüüd sellel reedel Armeeniasse nädalaks, nii et loodan filmimaterjalile vahetumaid muljeid lisaks saada.

 Lisaks loen hekel (nagu alati 4-5 raamatut korraga), kuid kirjutada tahtsin sellest raamatust. Inglise väljaanne on varustatud kommentaaridega, mis meile on nii endastmõistetavad, et nende kirjapanemine tundub veidi naiivne. Aga naiivsus on see kõige iseloomustavam sõna, mida mina lääne ehk vana Euroopa inimestest arvan. (erandid on olemas) Nemad arvavad meist igasugu muid asju. Aga lihtsalt pärast Nina sissekannet selle kohta, kuidas Lenini monument kääbust meenutas, tundub natuke üleliigne lugeda selgitust, et Lenin oli nõukogude Venemaal ikooni staatuses.

Ja Railile veel kord aitäh toreda farewell-peo eest! Tulen kindlasti ühel ilusal päeval Marlow-tarekese uksele koputama ning siis joome jälle teed ja veini ja räägime elust.

Selliseid naisi, kes tulevad ja ütlevad, et “I don´t know you, but I love you”,  peaks rohkem olema. (soov Jõuluvanale)