Eile kohtasin flaami, kes mängis akordionil kirglikke prantsuse lugusid nagu jumal ning kes elas antwerpenis tapamajade piirkonnas ning magas püstol padja ja kirves voodi all. Nägin oma silmaga.

sevilla, 26.-29. oktoober

Lennuk; lennuk; ütle, millal tuled sa, ütle ando, ando, ando; kristjan; liina; womex; nurisevad karud; sipsik ja kevadised veed; tarmo; off-womit; tapas; torupill; cruzcampos, minu solidaarsus sinuga kestab järgmise wc-ni; itkeme või mõlemmad, aga pigi peab perse saama; krissu; keskkööl langevad baskid; täps; kus on rõõm?; eestis on üks saar elaniku kohta; pedestaali esimene aste; men to men; ballett-kabaree; vana tallinn; räägi üks lugu neiu põlvest; alcazar; päike; norskav hotellinaaber; miks keegi ei öelnud, et täna öösel kella keerati?; tants; laul; mereannid; kingapoed; vein; luis; masurka; bye-bye, baby bye-bye;  ma-ri-jua-na; mulle tundub, et me oleme üheealised; laulupeobuss ning naer ja loba ja naer ja loba; lennuk; lennuk; kodu.

God bless America, vol 2

[...] New York, New York
I want to wake up in the city that never sleeps
To find I’m king of the hill, top of the heap [...] (/Sinatra/)

Koos teiste bussis olevate coolide njuujorklastega jõudsime linna, mis kunagi ei maga. V. oli pärast seitsmeaastast pausi täiesti äratuntav ning rõõm suur. Vinnasime mitme peale kohvrid tema juurde üles ning läksime mingisse trahterisse sööma ja pärast seda kohe ühe härra sünnipäeva-istumisele. Härrased pakkusid meile Saku-õlut ning m&m’sidega shokolaadikooki. Väljapanekuks olid börsimedalid ning ida-eurooplase auks tõmmati selga maika. Arvatavasti olid nad tüüpilised Harvardi väljalase, kuid esmakordselt kuulsime hiljem ka teiste inimeste suust refräänina kõlanud juttu, et kõigepealt on Ameerika ja siis need ülejäänud kontinendid, USAs on kõigepealt NYC ja siis need ülejäänud kohad, NYC-s on Manhattan ja siis need ülejäänud kohad ning põhimõtteliselt ongi nii, et päike keerleb ümber Manhattani ja elu mujal, kui selles kõige linnamas linnas eriti võimalik ei tohiks olla. Mingid teise ja kolmanda järgu inimesed võibolla elavad ka väljaspool Manhattanit. Ühesõnaga, selline istumine siis.

V. jagas korterit, mis oli suur ja lahe loft mitmete inimestega, kellest üks oli nt natuke p….kukkunud kirjanik Brian. Brianil oli ka noor lapsega naine, aga nemad elasid mujal. Brian kirjutas nimelt filmistsenaariumi Arthur Milleri ja Marylin Monroe ühisest eluteest, seega oli seinale kleebitud nt Arthur & Marylin ning samuti oli toas mitmeid elusuuruseid papist Maryline. Brian suitsetas kanepit ka kogu aeg, seetõttu ta meiega ei rääkinud eriti, küll aga naeratas alati. Aga loft oli väga lahe ning katusele saime ka minna, kus mitte kunagi magav linn meile vastu säras ja majad olid suured küll.

Järgmine päev oli Columbuse päev ning toimus paraad ja igasugu erinevad koolid, tuletõrjujad ning nt Italian American Police Society of New Jersey mööda marssisid ja kõik pealtvaatajad lehvitasid lippe. V. ütles, et mingi uurimuse kohaselt peavad NY naised kõige seksikamateks meesteks tuletõrjujaid. Et neile võis ju lehvitada küll. Pärast seda käisime ja vahtisime suud ammuli linna ning kuna päike tänavateni ei ulatu ja kõike oli nii palju, nii palju, pidime väikse puust linna inimestena põgenema Central Parki lõõgastuma.  Pärast käisime pilvelõhkujakohvikus dringil ka. Õhtu algas päris varakult kultuuriprogrammiga. Caravan on fire oli selle nimi ning filmilõigu  peategelane oli neljas element tuli, kes pöördus inimrassi poole. Seal kohtasime esmakordselt V. sõpra Johni. Johni-sugused ma arvasin, et päriselt ei ole olemas. Nimelt Johni-sugused on sellised, kes on kutsutud kõikidele sheffidele üritustele, sellepärast, et nad on kutsutud kõikidele sheffidele üritustele. Ja sinna, kuhu neid pole kutsutud, üritavad nad ikkagi sisse trügida (sellest hiljem). Aga ta oli päris entertaining, peab mainima. You are soooooooo hooooot! They are not only rich, but they are hypermegasuper rich! Umbes selliste lausetega ta suhtles, aga tema rääkimisviisi peab ise kuulma. Johni reegel nr 1 NY-s  - ära kunagi maksa oma alkoholi eest. Õhtu alustuseks tuleb käia hästi organiseeritud kvaliteetalkoholiga üritustel, algavad nii 6-7 paiku tavaliselt. Aga söögiga seal ei laiatud ning seega läksime sellisesse restoranimoodi hamburgerikohta burgerit ja friikaid sööma. Pärast aga kogesime tõelist Ameerikat. Kes teab koleda koioti filmi, kujutab ette, millises baaris me leti peal tantsides shotse välja teenisime. Igastahes oli baari sein kaetud paksult ja mitmekümnes kihis naiste rinnahoidjatega. Ja baaritibid hoolitsesid alko läbimüügi eest hästi ning sõimasid kõiki. Nt kui ma julgesin minna vett küsima, siis keerati muusika vaikseks ja karjuti, et kas te kuulsite, ta küsis vett ning ta pritsis mind oma voolikust umbes cocaga kokku ja andis ka veeklaasid, olles neisse enne sülitanud. Kusjuures ma jõin selle vee ära!!! Aga jah, mehed pidid meile shotse ostma, muidu ei tohtinud pildistada. Igasugu nilbusid kohtasime seal ning ka kaabuga kauboihärrat, kes tõenäoliselt hobuse oli jätnud lasila juurde. Siiski-siiski, väga meeleolukas oli kõik.

Järgmine päev shoppasime natuke ja tegelesime linnatuuriga, kuid sellest ei jõua kirjutada eriti. Siiski nägime palju äärmuslikke juute, kellest meestel oli pikad lokid kõrvade ääres ja naistel sõjaaegsed riided. Muideks bussiga sõites oli tee ääres ka mitmeid silte, et Support Israel! ning Israel needs you now!. Õhtul käisime kõige paremate kokteilidega kohas ning kohtasime V. sõpra Danieli, kes oli väga tore. Ning pärast käisime veel baaritamas natuke.

Järgmine päev külastasime Metropolitani ja Brooklyni silda peamiselt. Vihma sadas. Õhtuks oli John meile kaheksa erinevat pidu välja reklaaminud. Esimene üritus, kuhu tuli kaasa ka V. sõber Tom, kes oli muidu igati tavaline oscari võitnud inimene. (N.B. Ei, tegemist ei olnud siiski Tom Cruise´ga). Aga üritus ise oli Bentley uute mudelite esitlemine mingis autosalongis. Ma pean sellest ikka kirjutama, sest minu lihtsureliku jalg tavaliselt sellistele üritustele ei satu. Kõik oli väga peen, lisaks müüdi seal ka näiteks eralennukeid. Erinevad alkonurgad oli – shampanjast viina ja konjakini. Üks mees keeras sigareid soovijatele, mingi ilusalong jagas soodustuskaarte ning tegi massaazhi. Shokolaadi sai ka ning juveliirid üritasid daame teemantitega meelitada. Aga kuna meie olime oma teksades ja blondide peadega  hästi ilusad ja V. ju vanadel aegadel modellindusega tegelenud, siis erinevad fotograafid käisid meid pildistamas ja meie nimesid küsimas. Võimalik, et oleme juba staarid kuskil USA kollastes lehtedes, ise sellest teadmata. :=)

Järgmine üritus, kuhu me kutsumata külalistena üritasime Johni eestvedamisel sisse saada, oli Woody Alleni poolt korraldatud A-listi pidu. Noh, olgem ausad, samal ajal kui kuulsused limusiinidega fotoaparaatide välkudes kohale saabusid, ei läinud meie üritus, et ehkki meid nimekirjas pole, oleks Woodyl meid kindlasti hea meel näha stiilis eriti peale ja sisse meid ei lastud. Aga väga naljaks oli ikkagi.

Pärast seda olid peod, mis vihma tõttu ära olid jäetud. See tundus natuke kahtlane aga V. ja John väitsid, et kui mitte kunagi magavas linnas vihma sajab, siis peod ei toimu. Selle asemel läksime mingisse ülimasse spordi telekabaari, kus isegi vetsus olid telekad. No nii kaob maailma hiilgus! Olles juba poole jalaga Woody peol ning siis lõpetada vihmast tilkuvana spordibaaris. Siiski-siiski, V. Iisraeli sõbrad kutsusid meid mingisse järjekordsesse baari, kus sai palju nalja ja tantsida. Iisraeli-vennad olid heas tujus, sest kuna sel päeval just üks väikelennuk pilvelõhkujaga kokku põrkas ja ühe venna turvakaamerad puhtjuhuslikult juhtusid sealsamas olema, siis ta oli selle õhtuga teeninud mitmeid sadutuhandeid dollareid ja võis naeratada küll.

Ning veel kõige lõpuks, kui vennad ära väsisid, läksime klubisse, kus sai veel rohkem tantsida ning vastata küsimustele, et kas ma olen Euroopast. Kohe pidavat selline Euroopa stiil olema. :=) Kõigil oli hea meel ka, et ma Euroopast olin neile külla sõitnud. Osadel oli aga kahju hoopis, et ma kohalik pole ja nad mind rohkem enam ei näe.

Koju tagasi sõidutas mind järjekordne Ghanast pärit taksojuht, kes arvas samuti, et jumal võiks ameerikat õnnistada. Lisaks ei saanud ta aru, et miks ma tagasi lähen. Tema tuli ka 8. aastat tagasi ainult külla, kuid jäi. Ta ütles, et politsei ei saa mu käest midagi küsida, sest muidu nad rikuksid naiste õigusi. Ja et Euroopas meeldivad talle ainult Inglismaa, Holland ja Belgia, sest neis riikides saavad mustad end hästi tunda. Saksamaa talle ei meeldi. Ma millegipärast arvan, et Eesti ka ei meeldiks.

Järgmine päev tegime veel kiireid linnatuure ning siis oligi kodumandrile tagasipöördumise aeg. V. saatis lennujaama, mis oli väga armas ning lennukis sain kahe istme peal laiutada ning meie lennukiga sõitis esimesed pool tundi või tund kaasa ka äiksepilv. Ilus oli küll, kuid natuke tuli ka hirm peale, ma tõmbasin aknakatte ette ja teesklesin, et seda pilve tegelikult ei ole. Pilv vist solvus ja läkski minema.

Brüsseli Illegaard

- Why do you speak English to us?

- Because I´m Felmish.

Avastasin Brüsselist Illegaardi analoogi (sellne nagu Illegaard oli 10-aastat tagasi minu jaoks). Sellise Tartu koha ühesõnaga. Seal käivad kampsunite+sallide+prillidega mehed ning suhteliselt vähesed naised ning kus igal õhtul on elav muusika. Üks mees sõitis sinna eile sisse vilkuva tõukerattaga. Üldse on seal palju huvitavaid inimvaaltuse objekte. Ei tea, miks kuri saatus on mind karikaturisti võimetest ilma jätnud?

Vetsu minemiseks tuleb läbida sisehoov. See on ka põnev, kui kolle ei karda.

võrdsed võimalused!

Eile oli meil peadirektoriga kohtumine. Selline, kus teatakse not-so-good-news. Nimelt seda, et osa meie osakonnast kolitakse pooleteist kuu pärast neljandat korda kahe aasta jooksul. Osad inimesed ei ole eelmisest kolimisest saadik omi kastegi veel lahti pakkinud.  Kolitakse meid ruumidesse, kus enne oli parlamendi lastesõim. Vetsupotid lubati siiski suuremate vastu vahetada. Meil nüüd käib siin võitlus, et kes saab endale mõmmiga tooli ja kes piiluga. Ning kes kelle kõrval vaikse tunni ajal magab? Ja mis teha nendega, kellele vanemad õhtuti õigeaegselt järgi ei tule?

Kui midagi oma ülemustelt õppida, siis see mitte-kunagi-kustuv-naeratus, mis nende nägusid valgustab, igale asjale refrääniks kõlav “don´t worry” ning fiction-stiilis korrutused teemal, et tegime kõik, mis meie võimuses. Kuldseim tsitaat oli muidugi selline, et eriti teie, uutest liikmesriikidest, võiksite aru saada, et Bulgaaria ja Rumeenia MEPidel peavad olema algusest saadik samad võimalused (nende jaoks meid nimelt jälle minema lennutatakse).  Tunnistades sellega ühtlasti, et loomulikult polnud ei meil, ega ole ka neil vana kümnega võrdseid võimalusi. Lisaks sellised kahtlasevõitu väited, et see tuli jälle, jälle parlamendi majadega tegelevatele ametnikele üllatusena, et Bulgaaria ja Rumeenia tõepoolest 2007. aastal liituvad. Et nad nagu olla lootnud, et äkki nad liituvad alles suvel, kui lisahooned peaksid valmis saama. Aga näed, ei vedanud!

Ning kui pandi küsimuse alla meie turvalisus, kes me läbi pargi peame nüüd liiklema hakkama, siis loomulikult tehti meile patsu-patsu pea peale, et rumalukesed, te saate ju ringiga ka käia ning et käimine tegelikult ongi tervislik. Nalja saab, töömehed puurivad juba, et Bulgaaria/Rumeenia MEPidele natuke puhtamate seintega kontoreid ette valmistada.  Hõissa!

GOD BLESS AMERICA! (30. september – 13. oktoober 2006) VOL 1

„God bless America! The best country in the world! God bless America! Teie tulite siia riiki lennukiga, kuid mina tuli 10 aastat tagasi konteinerite vahele peidetuna laevaga. Siia jõudes hüppasin vette ja ujusin nagu kala maale. Politsei hoidis mind poolteist kuud kinni, kuid lasi siis lahti ning alguses elasin ma tänaval. 10 aastat tagasi oli muidugi elu parem – siis ei olnud terrorismi, siis ei olnud Bushi… Tulin siia riiki tühjade taskutega ja vaadake nüüd mind, olen oma litsentsi välja teeninud hästi makstud NY taksojuht. God bless America!“ – rääkis Ghanast pärit taksojuht suure naeratusega.

 

Aga enne kui NY-s seda ülistuslaulu kõigi võimaluste maale kuulda saime,  seiklesime natuke teistsugustes maailmades ehk Floridas ja Washingtonis.

 

Florida 

H-ga saime kenasti JFK lennujaamas kokku, et minna edasi ühe lennuga Miamisse. Esimeste päevade tähelepaneku hulka kuulus ka näiteks see, et ajavahe andis umbes 4 päeva end korralikult tunda ning hilisõhtused üritused tuli asendada hommikustega, kuna nii mõnigi päev niitis uni meid juba kell 10. Lisaks tuli kohe välja ameeriklaste suhtlejaloomus, sest möödaminejad hõikusid mingeid lauseid kogu aeg, mis olid tiba pikemad siin tavaks olevast cava?-küsimusest. Tundus ka, et USA on ikka parem meltingpot kui Brüssel näiteks, sest hoolimata välimusest käitus enamik inimesi ameeriklastena.

Miamis oli hotelli asukoht väga õnnestunud valik – Calle Espanol tundus olevat ainus jalakäijate tänav seal linnas. Meie motellis olevat isegi mingi Miami Vice´i osa filmitud, staaride värk.

Jala käimisest nii palju, et ühel päeval orienteerusime ühistranspordiga Miami Beachi piirkonnast linna poole, Little Havanat vaatama. Ühistranspordis alustas üks proua meiega vestlust, et oi kui tore, olete meile siia külla tulnud, kuid „npbody needs to know that you are a tourist“ – hea nõu, kuid kui sul ripub kaelas fotokas ja käes on Lonely Planeti USA-reisijuht ning sa oled lisaks kodututele ainuke jalakäija inimtühjadel tänavatel, keda autoinimesed uudistavad, siis oli seda raske järgida. Aga inimesed, ärge Miamisse jalutama minge! Väikses Havanas sain siiski kuuba vanameestega kaks sõna hispaania keelt rääkida. Kaks sõna.

Edasime põrutasime autoga Key Westi, peab mainima, et liiklus on Euroopa omast vaksa võrra normaalsem. Teate, kui palju on vaks? Aga gallon? Aga 87 farenheiti? Nagu H. ütles, siis jumal tänatud, et neil vähemalt minutid ja tunnid aja mõõtühikuteks on, muidu ei saaks midagi aru. Armas koht, mõtlesime, et äkki koloniaalstiilis majadega, kuid ega kindel ei või olla. Hemingway maja käisime ka vaatamas. Kultuursed ikkagi! Päikeseloojangut ookeani ääres, kuhu olid lisaks meile kogunenud kõige puhtaverelisemad ameeriklased. Sellised valgete T-särkide ja nokamütsidega, valged ja paksud ka loomulikult. Sessuhtes oli tore, et nende üle sai nalja teha kogu aeg ja öelda, et vaata-vaata, täpselt nagu me ette kujutasimegi.

Järgmisel päeval käisime Dry Tortugase rahvuspargis, laeva nimi oli Yankee Freedom, sellega seilas kapten Brad ning merekaru Tortugase Jack. Kapten Bradiga ajasime juttu ning ta näitas meile, kui kilpkonnad mööda ujusid, muidu olid tal kõrvarõngas, soome naine, ilus päevitus ja arusaam, et Bush ei ole parim võimalik president. Kui merehaigeks on oht jääda, tuleb juua Bloody Maryt, see aitab. Osad jäid merehaigeks, meil oli ka natuke paha, aga me valetasime, et mereriigi elanikele väike laine midagi ei tee. Meri oli basseinide värvi (siniroheline) ja tumedamad kohad ei tähenda mitte seda, et vesi oleks sügavam seal, vaid need on hoopis pilvede varjud. Seal saarel oli 16. saj ehitatud kindlus, mis olla ka sõjaväe vangla olnud. Snorgeldasime, aga peale triibuliste ei näinud eriti kedagi. Tortugase Jack oli pulstunud habemega ja peaaegu puujalaga ning käheda häälega kähises mikrofoni igasugust juttu. Tagasi tulles aga, hoi-hoi-hoi, oli laine väga suur ning meie olime tekil ja hoidsime kogu aeg klammerdunult end kinni. Kaks korda lõi laine üle laeva ka, kuid üldiselt oli see parim lõbustuspark, mida soovida. Kui ei oleks pidanud samal ajal päiksekreemi paaniliselt peale määrima.

Lisaks vajab mainimist ka see, et toiduportsjonid on tõesti hiiglaslikud ning Day’s Inni restobaar Mystique, kus meil oli lausa 3 toidukorda.  Ning otse loomulikult ka esimene tõsine shoppamisproov.

 

Washington DC 

Ilusti kohal ning K. oli meil vastas, ootasime päris pikalt H. kohvrit ja juba kuulutasime kadunuks peaaegu, kui selgus, et ta juba ammu keerleb lindil ja H. lihtsalt ei tundnud oma kohvrit ära. Esimesest õhtu hitt oli kinos Little Miss Sunshine. Ma tõesti ei mäleta, millal ühe filmi peale nii palju naerda sai.

Millegipärast läks ilm halvaks ning seega sai otsustatud, et järgmise päeva veedame shopates. See oli raske töö, kuid tulemus oli õhtul näha.

Seda ma ei ole veel maininud, et teenindus oli väga hea peaaegu igal pool, väga kiire ja hea, mõnikord isegi liiga kiire uimase eurooplase jaoks.

Pärast shopingut tegime klubituuri, kõigepealt baaris Science Club (mu meelest oleks võinud katseklaasides serveerida jooke :=) ) ning pärast klubis, kus kõige arulagedamalt käitusid pilukad. Menu oli meil liigagi palju, nii et iga natukese aja tagant tuli kohta vahetada ja takjad küljest raputada. Üldiselt oli lõbus, tadzhikid arvasid ka endiselt, et olime ju üks riik. :=) Lisaks puistasid nad meid roosi õielehtedega üle, olgu, väike liialdus, ainult paariga.

K. oli supergiid meil, järgmisel päeval tegime kohustusliku tuuri ülikooli, Lincolni Memoriali, National Malli ja Valge maja juures. Kujutasime ette, kuidas Georg istub oma laua taga ja vastab kodanike kirjadele ning kirjutab alla, et lugupidamisega Georg Bush. Ameeriklaste lipuarmastusest ei ole vist veel kirjutanud, lipud lehvisid igal pool ja sageli ülisuurtena ning ka kontsentreeritult. Tundus tiba liialdusena, kuid nii nädalaga harjus ära ja tõenäoliselt nad ise ei saa aru, et see imelik on.

Air and Space muuseumit külastasime ka, see oli väga põnev ja Juri Gagarini kostüüm ning vendade Wright´ide lennumasin olid ka eksponaatideks, lisaks süstikutele. Kahjuks ei olnud piisavalt aega seal. Õhtul käisime Etioopia kööki avastmas, selle poolest peaks Washington kuulus olema.

Ja siis juba oligi käes äramineku aeg ning ilm otse loomulikult muutus ilusaks, saime veel Dean & DeLucas elava jazzmuusika saatel brunchi süüa ja natuke päikeselist Washingtoni imetleda, kui juba oligi kell bussile mineku aeg. Hiinalinna bussid pidavat üldiselt olema normaalsed, aga no see bussisõit seisab küll terve elu meeles. Kui buss sõitma hakkas, siis inimesed lihtsalt mattusid kampsunitesse ja varrukatesse, sest see hais, SEE HAIS, oli kirjeldamatu. Ausalt, te ei oska seda endale ette kujutada. Õnneks tegi buss tunni möödudes Baltimore’s peatuse, kus inimesed (ainult osad siiski), said maha hüpata ja järgmist bussi oodata. Aga ausalt, kirjeldamatu! (to be continued)

Tagasi Brüsselis, jetlag hakkab taanduma, kuid magan ikka kella kaheni. Väga armas, punase veini hooaeg on alanud, õhtusöök oli Juditi juures ning küünlad põlesid ja poisid mängisid kitarri ja laulsid ja kõik oli armas ning tshikid tegid mingit kiisu-nalja, millest ma järeldasin, et kaks nädalat on siiski piisav, et osadest asjadest enam aru ei saa. Lõbus oli ikka. Usa-jutt tuleb, varsti, kunagi, võib-olla… Päike keerleb ümber Manhattani, kes ei tea…

Ma eriti j2lle ei j6ua kirjutada, lihtsalt seda, et oleme Floridast sellisesse paariteist kraadisesse Washington DCsse j6udnud, ehk siis 54 kraadi fahrenheiti. Eile n2iteks tegime t6elise vihmap2eva ja veetsime selle shopping mallis, mulle v2ga meeldis, kuidas poetootajad pidasid loengu shoppamise filosoofiast ning teenindus oli ydse igal pool nii meeldiv ja kiire, et vanal heal euroopal eriti lootust j2rgi j6uda pole. Yldse on k6ik v2ga kiire, et j2lle kord tunnen ma end ugrimugri uimase rassi t6elise esindajana ja tunne, et elu l2heb minust m66da, kuna ma ei suuda piisavalt k2rmelt rongile hypata.

 Ohtul k2isime klubis ka, aga see on vist pikem jutt. T6eline kultuurikogemus igatahes.

Oi vabandust, nyyd on kull pikk paus olnud, aga eelmisel n2dalal oli ju tyypiline kiire-kiire Strasbourg ja alates laup2evast olen ju Ameerikamaal, kus on suured autod, suured toiduportsjonid, kuum p2ike ja suhtlejad inimesed. H2sti tore on ja kohalike yle saab nalja visata kogu aeg ja iga asja peale nentida, et tyypilised ameeriklased. ) Aga nyyd ma ei saa rohkem, sest et juba koputab keegi 6lale ja tahab minu asemel netti tulla. Hasta luego!