„God bless America! The best country in the world! God bless America! Teie tulite siia riiki lennukiga, kuid mina tuli 10 aastat tagasi konteinerite vahele peidetuna laevaga. Siia jõudes hüppasin vette ja ujusin nagu kala maale. Politsei hoidis mind poolteist kuud kinni, kuid lasi siis lahti ning alguses elasin ma tänaval. 10 aastat tagasi oli muidugi elu parem – siis ei olnud terrorismi, siis ei olnud Bushi… Tulin siia riiki tühjade taskutega ja vaadake nüüd mind, olen oma litsentsi välja teeninud hästi makstud NY taksojuht. God bless America!“ – rääkis Ghanast pärit taksojuht suure naeratusega.
Aga enne kui NY-s seda ülistuslaulu kõigi võimaluste maale kuulda saime, seiklesime natuke teistsugustes maailmades ehk Floridas ja Washingtonis.
Florida
H-ga saime kenasti JFK lennujaamas kokku, et minna edasi ühe lennuga Miamisse. Esimeste päevade tähelepaneku hulka kuulus ka näiteks see, et ajavahe andis umbes 4 päeva end korralikult tunda ning hilisõhtused üritused tuli asendada hommikustega, kuna nii mõnigi päev niitis uni meid juba kell 10. Lisaks tuli kohe välja ameeriklaste suhtlejaloomus, sest möödaminejad hõikusid mingeid lauseid kogu aeg, mis olid tiba pikemad siin tavaks olevast cava?-küsimusest. Tundus ka, et USA on ikka parem meltingpot kui Brüssel näiteks, sest hoolimata välimusest käitus enamik inimesi ameeriklastena.
Miamis oli hotelli asukoht väga õnnestunud valik – Calle Espanol tundus olevat ainus jalakäijate tänav seal linnas. Meie motellis olevat isegi mingi Miami Vice´i osa filmitud, staaride värk.
Jala käimisest nii palju, et ühel päeval orienteerusime ühistranspordiga Miami Beachi piirkonnast linna poole, Little Havanat vaatama. Ühistranspordis alustas üks proua meiega vestlust, et oi kui tore, olete meile siia külla tulnud, kuid „npbody needs to know that you are a tourist“ – hea nõu, kuid kui sul ripub kaelas fotokas ja käes on Lonely Planeti USA-reisijuht ning sa oled lisaks kodututele ainuke jalakäija inimtühjadel tänavatel, keda autoinimesed uudistavad, siis oli seda raske järgida. Aga inimesed, ärge Miamisse jalutama minge! Väikses Havanas sain siiski kuuba vanameestega kaks sõna hispaania keelt rääkida. Kaks sõna.
Edasime põrutasime autoga Key Westi, peab mainima, et liiklus on Euroopa omast vaksa võrra normaalsem. Teate, kui palju on vaks? Aga gallon? Aga 87 farenheiti? Nagu H. ütles, siis jumal tänatud, et neil vähemalt minutid ja tunnid aja mõõtühikuteks on, muidu ei saaks midagi aru. Armas koht, mõtlesime, et äkki koloniaalstiilis majadega, kuid ega kindel ei või olla. Hemingway maja käisime ka vaatamas. Kultuursed ikkagi! Päikeseloojangut ookeani ääres, kuhu olid lisaks meile kogunenud kõige puhtaverelisemad ameeriklased. Sellised valgete T-särkide ja nokamütsidega, valged ja paksud ka loomulikult. Sessuhtes oli tore, et nende üle sai nalja teha kogu aeg ja öelda, et vaata-vaata, täpselt nagu me ette kujutasimegi.
Järgmisel päeval käisime Dry Tortugase rahvuspargis, laeva nimi oli Yankee Freedom, sellega seilas kapten Brad ning merekaru Tortugase Jack. Kapten Bradiga ajasime juttu ning ta näitas meile, kui kilpkonnad mööda ujusid, muidu olid tal kõrvarõngas, soome naine, ilus päevitus ja arusaam, et Bush ei ole parim võimalik president. Kui merehaigeks on oht jääda, tuleb juua Bloody Maryt, see aitab. Osad jäid merehaigeks, meil oli ka natuke paha, aga me valetasime, et mereriigi elanikele väike laine midagi ei tee. Meri oli basseinide värvi (siniroheline) ja tumedamad kohad ei tähenda mitte seda, et vesi oleks sügavam seal, vaid need on hoopis pilvede varjud. Seal saarel oli 16. saj ehitatud kindlus, mis olla ka sõjaväe vangla olnud. Snorgeldasime, aga peale triibuliste ei näinud eriti kedagi. Tortugase Jack oli pulstunud habemega ja peaaegu puujalaga ning käheda häälega kähises mikrofoni igasugust juttu. Tagasi tulles aga, hoi-hoi-hoi, oli laine väga suur ning meie olime tekil ja hoidsime kogu aeg klammerdunult end kinni. Kaks korda lõi laine üle laeva ka, kuid üldiselt oli see parim lõbustuspark, mida soovida. Kui ei oleks pidanud samal ajal päiksekreemi paaniliselt peale määrima.
Lisaks vajab mainimist ka see, et toiduportsjonid on tõesti hiiglaslikud ning Day’s Inni restobaar Mystique, kus meil oli lausa 3 toidukorda. Ning otse loomulikult ka esimene tõsine shoppamisproov.
Washington DC
Ilusti kohal ning K. oli meil vastas, ootasime päris pikalt H. kohvrit ja juba kuulutasime kadunuks peaaegu, kui selgus, et ta juba ammu keerleb lindil ja H. lihtsalt ei tundnud oma kohvrit ära. Esimesest õhtu hitt oli kinos Little Miss Sunshine. Ma tõesti ei mäleta, millal ühe filmi peale nii palju naerda sai.
Millegipärast läks ilm halvaks ning seega sai otsustatud, et järgmise päeva veedame shopates. See oli raske töö, kuid tulemus oli õhtul näha.
Seda ma ei ole veel maininud, et teenindus oli väga hea peaaegu igal pool, väga kiire ja hea, mõnikord isegi liiga kiire uimase eurooplase jaoks.
Pärast shopingut tegime klubituuri, kõigepealt baaris Science Club (mu meelest oleks võinud katseklaasides serveerida jooke :=) ) ning pärast klubis, kus kõige arulagedamalt käitusid pilukad. Menu oli meil liigagi palju, nii et iga natukese aja tagant tuli kohta vahetada ja takjad küljest raputada. Üldiselt oli lõbus, tadzhikid arvasid ka endiselt, et olime ju üks riik. :=) Lisaks puistasid nad meid roosi õielehtedega üle, olgu, väike liialdus, ainult paariga.
K. oli supergiid meil, järgmisel päeval tegime kohustusliku tuuri ülikooli, Lincolni Memoriali, National Malli ja Valge maja juures. Kujutasime ette, kuidas Georg istub oma laua taga ja vastab kodanike kirjadele ning kirjutab alla, et lugupidamisega Georg Bush. Ameeriklaste lipuarmastusest ei ole vist veel kirjutanud, lipud lehvisid igal pool ja sageli ülisuurtena ning ka kontsentreeritult. Tundus tiba liialdusena, kuid nii nädalaga harjus ära ja tõenäoliselt nad ise ei saa aru, et see imelik on.
Air and Space muuseumit külastasime ka, see oli väga põnev ja Juri Gagarini kostüüm ning vendade Wright´ide lennumasin olid ka eksponaatideks, lisaks süstikutele. Kahjuks ei olnud piisavalt aega seal. Õhtul käisime Etioopia kööki avastmas, selle poolest peaks Washington kuulus olema.
Ja siis juba oligi käes äramineku aeg ning ilm otse loomulikult muutus ilusaks, saime veel Dean & DeLucas elava jazzmuusika saatel brunchi süüa ja natuke päikeselist Washingtoni imetleda, kui juba oligi kell bussile mineku aeg. Hiinalinna bussid pidavat üldiselt olema normaalsed, aga no see bussisõit seisab küll terve elu meeles. Kui buss sõitma hakkas, siis inimesed lihtsalt mattusid kampsunitesse ja varrukatesse, sest see hais, SEE HAIS, oli kirjeldamatu. Ausalt, te ei oska seda endale ette kujutada. Õnneks tegi buss tunni möödudes Baltimore’s peatuse, kus inimesed (ainult osad siiski), said maha hüpata ja järgmist bussi oodata. Aga ausalt, kirjeldamatu! (to be continued)
Posted by katjusha 
Posted by katjusha 