Eile oli meil peadirektoriga kohtumine. Selline, kus teatakse not-so-good-news. Nimelt seda, et osa meie osakonnast kolitakse pooleteist kuu pärast neljandat korda kahe aasta jooksul. Osad inimesed ei ole eelmisest kolimisest saadik omi kastegi veel lahti pakkinud. Kolitakse meid ruumidesse, kus enne oli parlamendi lastesõim. Vetsupotid lubati siiski suuremate vastu vahetada. Meil nüüd käib siin võitlus, et kes saab endale mõmmiga tooli ja kes piiluga. Ning kes kelle kõrval vaikse tunni ajal magab? Ja mis teha nendega, kellele vanemad õhtuti õigeaegselt järgi ei tule?
Kui midagi oma ülemustelt õppida, siis see mitte-kunagi-kustuv-naeratus, mis nende nägusid valgustab, igale asjale refrääniks kõlav “don´t worry” ning fiction-stiilis korrutused teemal, et tegime kõik, mis meie võimuses. Kuldseim tsitaat oli muidugi selline, et eriti teie, uutest liikmesriikidest, võiksite aru saada, et Bulgaaria ja Rumeenia MEPidel peavad olema algusest saadik samad võimalused (nende jaoks meid nimelt jälle minema lennutatakse). Tunnistades sellega ühtlasti, et loomulikult polnud ei meil, ega ole ka neil vana kümnega võrdseid võimalusi. Lisaks sellised kahtlasevõitu väited, et see tuli jälle, jälle parlamendi majadega tegelevatele ametnikele üllatusena, et Bulgaaria ja Rumeenia tõepoolest 2007. aastal liituvad. Et nad nagu olla lootnud, et äkki nad liituvad alles suvel, kui lisahooned peaksid valmis saama. Aga näed, ei vedanud!
Ning kui pandi küsimuse alla meie turvalisus, kes me läbi pargi peame nüüd liiklema hakkama, siis loomulikult tehti meile patsu-patsu pea peale, et rumalukesed, te saate ju ringiga ka käia ning et käimine tegelikult ongi tervislik. Nalja saab, töömehed puurivad juba, et Bulgaaria/Rumeenia MEPidele natuke puhtamate seintega kontoreid ette valmistada. Hõissa!
