[...] New York, New York
I want to wake up in the city that never sleeps
To find I’m king of the hill, top of the heap [...] (/Sinatra/)
Koos teiste bussis olevate coolide njuujorklastega jõudsime linna, mis kunagi ei maga. V. oli pärast seitsmeaastast pausi täiesti äratuntav ning rõõm suur. Vinnasime mitme peale kohvrid tema juurde üles ning läksime mingisse trahterisse sööma ja pärast seda kohe ühe härra sünnipäeva-istumisele. Härrased pakkusid meile Saku-õlut ning m&m’sidega shokolaadikooki. Väljapanekuks olid börsimedalid ning ida-eurooplase auks tõmmati selga maika. Arvatavasti olid nad tüüpilised Harvardi väljalase, kuid esmakordselt kuulsime hiljem ka teiste inimeste suust refräänina kõlanud juttu, et kõigepealt on Ameerika ja siis need ülejäänud kontinendid, USAs on kõigepealt NYC ja siis need ülejäänud kohad, NYC-s on Manhattan ja siis need ülejäänud kohad ning põhimõtteliselt ongi nii, et päike keerleb ümber Manhattani ja elu mujal, kui selles kõige linnamas linnas eriti võimalik ei tohiks olla. Mingid teise ja kolmanda järgu inimesed võibolla elavad ka väljaspool Manhattanit. Ühesõnaga, selline istumine siis.
V. jagas korterit, mis oli suur ja lahe loft mitmete inimestega, kellest üks oli nt natuke p….kukkunud kirjanik Brian. Brianil oli ka noor lapsega naine, aga nemad elasid mujal. Brian kirjutas nimelt filmistsenaariumi Arthur Milleri ja Marylin Monroe ühisest eluteest, seega oli seinale kleebitud nt Arthur & Marylin ning samuti oli toas mitmeid elusuuruseid papist Maryline. Brian suitsetas kanepit ka kogu aeg, seetõttu ta meiega ei rääkinud eriti, küll aga naeratas alati. Aga loft oli väga lahe ning katusele saime ka minna, kus mitte kunagi magav linn meile vastu säras ja majad olid suured küll.
Järgmine päev oli Columbuse päev ning toimus paraad ja igasugu erinevad koolid, tuletõrjujad ning nt Italian American Police Society of New Jersey mööda marssisid ja kõik pealtvaatajad lehvitasid lippe. V. ütles, et mingi uurimuse kohaselt peavad NY naised kõige seksikamateks meesteks tuletõrjujaid. Et neile võis ju lehvitada küll. Pärast seda käisime ja vahtisime suud ammuli linna ning kuna päike tänavateni ei ulatu ja kõike oli nii palju, nii palju, pidime väikse puust linna inimestena põgenema Central Parki lõõgastuma. Pärast käisime pilvelõhkujakohvikus dringil ka. Õhtu algas päris varakult kultuuriprogrammiga. Caravan on fire oli selle nimi ning filmilõigu peategelane oli neljas element tuli, kes pöördus inimrassi poole. Seal kohtasime esmakordselt V. sõpra Johni. Johni-sugused ma arvasin, et päriselt ei ole olemas. Nimelt Johni-sugused on sellised, kes on kutsutud kõikidele sheffidele üritustele, sellepärast, et nad on kutsutud kõikidele sheffidele üritustele. Ja sinna, kuhu neid pole kutsutud, üritavad nad ikkagi sisse trügida (sellest hiljem). Aga ta oli päris entertaining, peab mainima. You are soooooooo hooooot! They are not only rich, but they are hypermegasuper rich! Umbes selliste lausetega ta suhtles, aga tema rääkimisviisi peab ise kuulma. Johni reegel nr 1 NY-s - ära kunagi maksa oma alkoholi eest. Õhtu alustuseks tuleb käia hästi organiseeritud kvaliteetalkoholiga üritustel, algavad nii 6-7 paiku tavaliselt. Aga söögiga seal ei laiatud ning seega läksime sellisesse restoranimoodi hamburgerikohta burgerit ja friikaid sööma. Pärast aga kogesime tõelist Ameerikat. Kes teab koleda koioti filmi, kujutab ette, millises baaris me leti peal tantsides shotse välja teenisime. Igastahes oli baari sein kaetud paksult ja mitmekümnes kihis naiste rinnahoidjatega. Ja baaritibid hoolitsesid alko läbimüügi eest hästi ning sõimasid kõiki. Nt kui ma julgesin minna vett küsima, siis keerati muusika vaikseks ja karjuti, et kas te kuulsite, ta küsis vett ning ta pritsis mind oma voolikust umbes cocaga kokku ja andis ka veeklaasid, olles neisse enne sülitanud. Kusjuures ma jõin selle vee ära!!! Aga jah, mehed pidid meile shotse ostma, muidu ei tohtinud pildistada. Igasugu nilbusid kohtasime seal ning ka kaabuga kauboihärrat, kes tõenäoliselt hobuse oli jätnud lasila juurde. Siiski-siiski, väga meeleolukas oli kõik.
Järgmine päev shoppasime natuke ja tegelesime linnatuuriga, kuid sellest ei jõua kirjutada eriti. Siiski nägime palju äärmuslikke juute, kellest meestel oli pikad lokid kõrvade ääres ja naistel sõjaaegsed riided. Muideks bussiga sõites oli tee ääres ka mitmeid silte, et Support Israel! ning Israel needs you now!. Õhtul käisime kõige paremate kokteilidega kohas ning kohtasime V. sõpra Danieli, kes oli väga tore. Ning pärast käisime veel baaritamas natuke.
Järgmine päev külastasime Metropolitani ja Brooklyni silda peamiselt. Vihma sadas. Õhtuks oli John meile kaheksa erinevat pidu välja reklaaminud. Esimene üritus, kuhu tuli kaasa ka V. sõber Tom, kes oli muidu igati tavaline oscari võitnud inimene. (N.B. Ei, tegemist ei olnud siiski Tom Cruise´ga). Aga üritus ise oli Bentley uute mudelite esitlemine mingis autosalongis. Ma pean sellest ikka kirjutama, sest minu lihtsureliku jalg tavaliselt sellistele üritustele ei satu. Kõik oli väga peen, lisaks müüdi seal ka näiteks eralennukeid. Erinevad alkonurgad oli – shampanjast viina ja konjakini. Üks mees keeras sigareid soovijatele, mingi ilusalong jagas soodustuskaarte ning tegi massaazhi. Shokolaadi sai ka ning juveliirid üritasid daame teemantitega meelitada. Aga kuna meie olime oma teksades ja blondide peadega hästi ilusad ja V. ju vanadel aegadel modellindusega tegelenud, siis erinevad fotograafid käisid meid pildistamas ja meie nimesid küsimas. Võimalik, et oleme juba staarid kuskil USA kollastes lehtedes, ise sellest teadmata. :=)
Järgmine üritus, kuhu me kutsumata külalistena üritasime Johni eestvedamisel sisse saada, oli Woody Alleni poolt korraldatud A-listi pidu. Noh, olgem ausad, samal ajal kui kuulsused limusiinidega fotoaparaatide välkudes kohale saabusid, ei läinud meie üritus, et ehkki meid nimekirjas pole, oleks Woodyl meid kindlasti hea meel näha stiilis eriti peale ja sisse meid ei lastud. Aga väga naljaks oli ikkagi.
Pärast seda olid peod, mis vihma tõttu ära olid jäetud. See tundus natuke kahtlane aga V. ja John väitsid, et kui mitte kunagi magavas linnas vihma sajab, siis peod ei toimu. Selle asemel läksime mingisse ülimasse spordi telekabaari, kus isegi vetsus olid telekad. No nii kaob maailma hiilgus! Olles juba poole jalaga Woody peol ning siis lõpetada vihmast tilkuvana spordibaaris. Siiski-siiski, V. Iisraeli sõbrad kutsusid meid mingisse järjekordsesse baari, kus sai palju nalja ja tantsida. Iisraeli-vennad olid heas tujus, sest kuna sel päeval just üks väikelennuk pilvelõhkujaga kokku põrkas ja ühe venna turvakaamerad puhtjuhuslikult juhtusid sealsamas olema, siis ta oli selle õhtuga teeninud mitmeid sadutuhandeid dollareid ja võis naeratada küll.
Ning veel kõige lõpuks, kui vennad ära väsisid, läksime klubisse, kus sai veel rohkem tantsida ning vastata küsimustele, et kas ma olen Euroopast. Kohe pidavat selline Euroopa stiil olema. :=) Kõigil oli hea meel ka, et ma Euroopast olin neile külla sõitnud. Osadel oli aga kahju hoopis, et ma kohalik pole ja nad mind rohkem enam ei näe.
Koju tagasi sõidutas mind järjekordne Ghanast pärit taksojuht, kes arvas samuti, et jumal võiks ameerikat õnnistada. Lisaks ei saanud ta aru, et miks ma tagasi lähen. Tema tuli ka 8. aastat tagasi ainult külla, kuid jäi. Ta ütles, et politsei ei saa mu käest midagi küsida, sest muidu nad rikuksid naiste õigusi. Ja et Euroopas meeldivad talle ainult Inglismaa, Holland ja Belgia, sest neis riikides saavad mustad end hästi tunda. Saksamaa talle ei meeldi. Ma millegipärast arvan, et Eesti ka ei meeldiks.
Järgmine päev tegime veel kiireid linnatuure ning siis oligi kodumandrile tagasipöördumise aeg. V. saatis lennujaama, mis oli väga armas ning lennukis sain kahe istme peal laiutada ning meie lennukiga sõitis esimesed pool tundi või tund kaasa ka äiksepilv. Ilus oli küll, kuid natuke tuli ka hirm peale, ma tõmbasin aknakatte ette ja teesklesin, et seda pilve tegelikult ei ole. Pilv vist solvus ja läkski minema.
Posted by katjusha 
Posted by katjusha 