Oh ja ah! Rutiin-rutiin… kiire-kiire… uni-uni… eelarve-eelarve…

Armas on see, et mulle retseptina kirjutati välja kunstpäike. Ning täna paistab päris päike silma ja kõrva sisse.

Igasuguseid asju juhtub ka, nt nagu ma käin kinos häid filme vaatamas, teen hispaania keele eksamit, kaotan vihmavarju,  kantseldan külalist, saadan ühe parima sõbra londonisse, käin öö jooksul kolmel erineval peol, mõnel teisel päeval jällegi lähen juba kell 7 õhtul magama, otsustan et järgmised kaks kuud ma rõivapoodi ei sisene (kuigi selle nimi pidavat olema retail therapy ning hinna poolest pidavat olema samas klassis psychotherapy´ga – ei tea kas ka sama efektiivne?), tutvun suure saksa naisega ning natuke väiksema uk ajakirjanikuga (“you can see me every morning on bbc world”) ning plaanin edutult ja ebajärjepidavalt järgmisi puhkusi ja nädalavahetusi ning mõtlen, et peaks hoopis ümbermaailmareisile minema, et mitte ennast paari nädala kaupa maailmajagude vahel lennates lõhki kiskuda.

Ja lisaks, Kotu-kallis, sa ju tead, et oled minu lemmik, palju õnne ja embusi! :=)

liugle, liugle, libe suuski

nädalavahetus sai suusaklubiga veedetud mägedes. kõik algas nagu vana hea klassiekskurssioon s.t. vapramad ja ägedamad said bussis enda valdusesse tagumised istmeread ning peagi avati esmesed krõpsupakid. ööhakul sierra nevadasse jõudes ei häirinud kedagi, et sel päeval suusatamist ei toimunud, after-skile mindi ikka…
laupäev möödus suure sportimise tähe all. sealhulgas toimus traditsiooniline võistlus - kes satub kõige ilusama suusainstruktori gruppi. lumeolud on sel aastal nigelad, aga mind ausalt öeldes ei häiri, et raja kõrval aas haljendab. pigem eelistangi varianti, et tõstuki peal ei pea külmetama või endast väljuma, kui kinda sisse lund satub.õhtusöögil sai kinnitust hispaania vanasõna, et kui hinnakirjas sööki-jooki pole, siis seda ka ei saa. nagu sevillas ei saanud sooja juustusai, hoolimata sellest, et röster ja juust ja sai olid toitlustusasutuses kenasti olemas (menüüs oli variant a) soe singisai ning variant b) külm juustusai), ei pakkunud meie hotelli restoran kohvi, sest õhtul on kohvi joomiseks ette nähtud kohvik.
digestiiviks lahendasime endise tsehhoslovakkia esindajatega vaniljemaitselist jooki ning rääkisime muuhulgas eesti kuumadest kuttides. jätke palun meelde, et vanarahvas ei seadnud sõnu ritta niisama: kui hundist räägid, siis hunt tuleb. tantsulkal tundsime (jutt käib eesti tiimist) täit mõnu sellest, et ühtegi tuttavat kõiki neid keerulisi tantsukombinatsioone tunnistamas polnud, aga seda vaid hetkeni, mil meie juurde astus noormees, kes ütles kuldsed sõnad “te näete välja, nagu oleksite eestist”. järelkult, mitte ainult igas sadamas, vaid ka iga mäe otsas on vähemalt üks eestlane.

tilliga ja tillita

Värskes õhus tulevad ikka head mõtted ja põsed saavad punaseks. Käisime Ardennides matkamas pühapäeval ja kategoriseerisime mehi:

I grupeering (Kiku jaotus)  a) brains b) body c)brains+body (selles viimases ei ole hetkel ühtegi nime, nii et avatud nimekiri)

II grupeering (minu jaotus) a) munad b) munadega

Ja veel selline põnev fakt, et Brüsselis sajab 20% rohkem kui Londonis. On viimane aeg hakata rääkima Brüsseli vihmasest ilmast.

öös on asju

Ma olen ammu juba tahtnud kirjutada Brüsseli nädalavahetustest ja pidudest. Ja siiani on mul raskusi väljamõtlemisega, et mida pidada Brüsseli „ööelu“ parimateks paikadeks.  Pole kindel, et parimaks, kuid kõige iseloomulikumaks peotüübiks on ikkagi korteripeod. Korterid/majad on siin suured (eriti just saatkonna-inimestel ja teistel, kellel töökoht kinni maksab) + inimestel on majahoidjad, nii et koristamise pärast ka põdema ei pea. Reegel on, et Brüsseli korteripidudele võivad üldjuhul minna kõik. Piisab kui tunda ühte inimest, kes on kutsutud, et ennast kutsutute hulka arvata. Enamjaolt süüa ei pakuta ning alkoholi on rohkem kui juua jaksatakse. Hmm, ega ma enam sellist pidu ei mäletagi, kus alkoholi oleks puudu jäänud, ma arvan, et see jäi ülikooliaastatesse.  90% dialoogidest on järgmised: A: Hi, how long are you in Brussels. B: x years A. Do you like it? B: It’s OK A: Where are you from? B: Estonia A:Ah, Estonia…. Riga, Riga? No? Eeh… Riga, Vilnius and what’s the third? Eeh…. B: Tallinn. Ok, I go and take another drink.                                                                                                   

 Inimesi, keda neil pidudel kohtad, tavaliselt rohkem ei kohta. Kui kohtad, ei mäleta nagunii, et oled neid varem kohanud. Või nemad ei mäleta, et on sind varem kohanud. Sest see meeletu uute nägude ja inimeste virr-varr, mis igal nädalal elust läbi jookseb, kustutab eelmised näod üsna kiiresti.  Kui juhtub olema üks neist 10%-dialoogidest, kus inimestel on huvi, tahtmist ja oskust natuke rohkem öelda ja kui peaks juhtuma see 5%-dialoogidest, kus inimesega mingi side tekib, on ikkagi suht kindel, et sa rohkem seda inimest ei kohta, kuna a) ta läheb kahe nädala pärast Brüsselist minema ja ei plaani tagasi tulla b) ta elu on juba inimesi täis ja sorry, aga rohkem ruumi ei ole. 1% kordadest siiski vahetatakse ka kontakte and this could be the beginning of a beautiful friendship. 

Eile ei olnud küll nii illustratiivne õhtu, kuid üldiselt kulges see järgmiselt. Olles just uksest välja astunud, sain oma islandlaselt kõne, et nad jalutavad mingi seltskonnaga restorani poole ja absoluutselt kohustuslik on mul ühineda. Muutsin kiirelt oma plaane ning leidsin end ühest nurga taha peidetud kallist itaalia restoranist, kus peale meie ei olnudki kedagi teist. Wonder, wonder?Sõime-jõime, rääkisime vaheajast (praegu on ikka veel see aeg, kui inimesed pärast jõuluvaheaega taas kokku saavad ja räägivad, et mis toimunud on …). Seltskonnas oli ka islandlane nr 2 (nende nimesid on võimatu häälduse järgi kirja panna), kes umbes aasta tagasi ostis 400m2 maja, lihtsalt seetõttu, et ilus maja oli. Pluss tal on sõber, kellel on Belgias 1000m2 loss. Seda ma ei tea, kas sõber on prints, aga kui on loss, peab ju olema ka valge hobune ja prints. Maja üle sai palju nalja, sellepärast ma kirjutan sellest. Ja siis see 400m2 majaga wannabe-prints oli väga lahke ja maksis kõikide õhtusöögi kinni. Eilne õhtu läks üldsegi väljaminekuteta, ma ei tea, mis neil inimestel on, et nad kogu aeg teiste eest maksta tahavad.  Pärast seda toimus minu inglise-küprose sõbranna ülemuse lahkumispidu kuskil kesklinna urkas. Ülemus läheb Bukaresti parlamendi infopunkti bossiks. Seal olid DJ-d, kes palju Madonnat mängisid. Seal olid hispaanlased, kelle peal ma harjutasin lauset: tengo hambre de hombre (Krissu, siinkohal tervitan sind! :=) ). Seal olid gay-mehed, kes tegid komplimente prillide ja soengu kohta. Seal oli palju tantsu ja lõbu. Ning lõppes vastu hommikut ja tõenäoliselt ma neid inimesi, kellega tuttavaks sain, rohkem ei kohta. 

                                                                       

Kirilli eeltuuled juba puhuvad

ühesõnaga, Kirill läheneb ja meie peame varsti teele asuma. Äkki ta autosid ei puhu ikka ümber?

viimasel ajal juhtub nii…

 … et inimesed vaatavad mind ja ütlevad, ei no mõned blondinaljad on küll otse elust. Täpsustada ma ei soovi, aitäh.

 Strasbourgis jälle. Lendasin seekord, maandudes imestasin, et oi, oleme ainult 300 m kõrgusel, kuid ikka pole veel pilvedest läbi. Härra lahkelt selgitas, et tegemist on uduga. Parlamendi juures bussist maha astudes olid meil kaameramehed vastas. Millegipärast ma juba aiman, millest lugu tehti. Sellest näiteks, kuidas paksude tegelastega täidetud rändtsirkus igal kuul väga palju maksumaksja raha kulutab. Endiselt.

Muidu on nii, et meie jaoks suut tööd siin sel nädalal ei toimu. Õnneks on Euroopa sellega arvestanud ning selleks ajaks allahindlused organiseerinud. Et ei, igav meil ei ole. Ja mul on peaaegu täiuslik garderoob.

tegijal juhtub nii mõndagi

mitte, et ma tegija oleks, aga ilmselt oleks õhtu tunduvalt igavamaks osutunud, kui ma oleksin peale tööd otse koju tulnud.
kuna juhe oli ülemuse juhtimisvigadest ja absurdsete ülesannete täitmisest suhteliselt koos, otsustasin sammud seada spordiklubi ilukeskusesse, uurimaks, kas massaazi või juuksurisse saab. oli minu päev!
lisaks ka hea ajastus. samal ajal oli iluteenuseid nõutamas kaks noormeest, kes rääksid omavahel saksa keeles ja ilmselt nägid mu silmis äratundmisrõõmu. üks neist, diplomeeritud insener, oli eriti aktsioonis ja ütles, et tema valib sama massaazi, mis minagi. rohkem nagu ei juhtunudki, kui et hõikasin neile auf wiedersehn ja sisenesin aroomiküünadlega kaunistatud kambrisse, kus leidis aset minu lõõgastuspooltund. imeline, kui raviv on lihtne pai! ka oli juuksur seekord professionaalne. tõestas, et on võimalik pead pesta, kammida ja föönitada ilma kliendile haiget tegemata. arvet kokku lüües, manas admistraator näole kavala naeratuse, ulatas mulle midagi värvilist ja ütles, et hommikumantliga noormees palus selle edastada. mis ma näen, visiitkaart. e-mail, webiaadress ja telefoninumbrid, kõik nagu peab. kuna ma toda tüüpi just väga hästi ei tunne, ütlen, et tema peamiseks veaks on kiindumus Euroopa Liidu, Türgi ja Hispaania lippudesse. just-just ka need ilustsevad tema visiitkaardil.

itimees on lahe säga, kõigile ta meeldib väga

…inventaritsiki kohta seda tavaliselt ei öelda. ikka ja jälle kuulen ohkeid kui teatan, et olen kristiina ja helistan inventari asjus. samas on tore kuulda rõõmsat naeru, kui ütlen, et olen kristiina ja ei helista invntari asjus.loo moraal on tegelikult selles, et iga päev õpib midagi. täna õnnestus mul käia näiteks serveriruumis. saatjaks meeldiv ja abivalmis itimees, kes otsis mulle, blondile, kõik mälukaardid, ruuterid ja jumal-teab-mis välja (päikest ja kuud siiski ei toonud). eriti impressiv oli see, kuidas oranzi isekinnituva käepidemega (kõlab nagu teleturg:)) põrandaplaate lahti kangutati ja sealt avanes täiesti teine dimension, milles lugematul hulgal juhtmeid.

O2

Krissu teiseks koduks on spordiklubi nimega hapnik (O2). see on suhteliselt peen koht, kus lisaks jõumasinatele ja mullivannidele võib kohata igasuguseid tüüpe. sealsed treenerid on saanud tugeva psühholoogiakoolituse, sest igal võimalikult juhul hüüavad nad su nime ning küsivad elu-olu kohta. spordialast nõu annavad ka. minu lemmikuteks on saanud Jesùs (hellitavalt Jeesus) ning ihutreener Fernando. Jeesus üllatas mind hiljuti komplimendiga, et ma olevat viimasel ajal kaalust maha võtnud. ma annan talle kümme tugrikut teostuse eest ning mõned miinuspunkid ajastuse tõttu, sest pärast jõule tundub selline väide pigem mõnitusena. Fernando silmad kilavad blondidega suheldes veidi vähem, aga talle meeldib oma hoolealuseid õlale patsustada. lisaks, kui saan teooria selgitamisel aru mõnest keerulisemast sõnast, on mul au temaga patsu lüüa. ma usun, et neist poistest te kuulete veel…

säravamateks staarideks on klubis veel kaks “ilusaks” lõigatud tädi, üks blond, teine tumedajuukseline. suhteliselt räige, kuidas nad oma vananevat nahka eksponeerivad. nabapluus, retuusid ja lavameik 24/7 on nende märksõnad. nemad on klubi ainsad beibed õnneks. ülejäänud kontingendi moodustavad kas Siseturu Ühtlustamise Ameti tegelased või rõõmsameelsed ja matsakad keskealised.

kariibimererütmide trennis on mõned tädid, kes suurt tantsusammudele pihta ei saa, aga see ei olegi üldse tähtis, peaasi, et nägu on naerul. nii tervendav on näha, et ka pensionieas on lubatud puusa nõksutada ja nati nalja visata. ma oleksin hea meelega vanamemm Hispaanias, sest nad lihtsalt säravad. huvitav, kas see tuleneb päikesest, armastusest ligimeste vastu või Vahemere dieedist? kusjuures, säramise all pean ma eelkõige silmas avalat naeratust, kuid ka nende riietumisstiil on äärmiselt sätitud ja kohati sädelev.

suprise!

Aasta uus toob kaasa väikese uuenduse Mademoiselle Paris´ blogisse. Kuna kaks pead, on ikka kaks pead, saab peagi lugeda postitusi kahest maailma eri paigust. Külalisesinejaks Alicantest on Kristiina alias Krissu või Krissa või Marta, kuidas kellelegi.