Krissu teiseks koduks on spordiklubi nimega hapnik (O2). see on suhteliselt peen koht, kus lisaks jõumasinatele ja mullivannidele võib kohata igasuguseid tüüpe. sealsed treenerid on saanud tugeva psühholoogiakoolituse, sest igal võimalikult juhul hüüavad nad su nime ning küsivad elu-olu kohta. spordialast nõu annavad ka. minu lemmikuteks on saanud Jesùs (hellitavalt Jeesus) ning ihutreener Fernando. Jeesus üllatas mind hiljuti komplimendiga, et ma olevat viimasel ajal kaalust maha võtnud. ma annan talle kümme tugrikut teostuse eest ning mõned miinuspunkid ajastuse tõttu, sest pärast jõule tundub selline väide pigem mõnitusena. Fernando silmad kilavad blondidega suheldes veidi vähem, aga talle meeldib oma hoolealuseid õlale patsustada. lisaks, kui saan teooria selgitamisel aru mõnest keerulisemast sõnast, on mul au temaga patsu lüüa. ma usun, et neist poistest te kuulete veel…
säravamateks staarideks on klubis veel kaks “ilusaks” lõigatud tädi, üks blond, teine tumedajuukseline. suhteliselt räige, kuidas nad oma vananevat nahka eksponeerivad. nabapluus, retuusid ja lavameik 24/7 on nende märksõnad. nemad on klubi ainsad beibed õnneks. ülejäänud kontingendi moodustavad kas Siseturu Ühtlustamise Ameti tegelased või rõõmsameelsed ja matsakad keskealised.
kariibimererütmide trennis on mõned tädid, kes suurt tantsusammudele pihta ei saa, aga see ei olegi üldse tähtis, peaasi, et nägu on naerul. nii tervendav on näha, et ka pensionieas on lubatud puusa nõksutada ja nati nalja visata. ma oleksin hea meelega vanamemm Hispaanias, sest nad lihtsalt säravad. huvitav, kas see tuleneb päikesest, armastusest ligimeste vastu või Vahemere dieedist? kusjuures, säramise all pean ma eelkõige silmas avalat naeratust, kuid ka nende riietumisstiil on äärmiselt sätitud ja kohati sädelev.
Posted by katjusha
Posted by katjusha
Posted by katjusha