nädalavahetus sai suusaklubiga veedetud mägedes. kõik algas nagu vana hea klassiekskurssioon s.t. vapramad ja ägedamad said bussis enda valdusesse tagumised istmeread ning peagi avati esmesed krõpsupakid. ööhakul sierra nevadasse jõudes ei häirinud kedagi, et sel päeval suusatamist ei toimunud, after-skile mindi ikka…
laupäev möödus suure sportimise tähe all. sealhulgas toimus traditsiooniline võistlus - kes satub kõige ilusama suusainstruktori gruppi. lumeolud on sel aastal nigelad, aga mind ausalt öeldes ei häiri, et raja kõrval aas haljendab. pigem eelistangi varianti, et tõstuki peal ei pea külmetama või endast väljuma, kui kinda sisse lund satub.õhtusöögil sai kinnitust hispaania vanasõna, et kui hinnakirjas sööki-jooki pole, siis seda ka ei saa. nagu sevillas ei saanud sooja juustusai, hoolimata sellest, et röster ja juust ja sai olid toitlustusasutuses kenasti olemas (menüüs oli variant a) soe singisai ning variant b) külm juustusai), ei pakkunud meie hotelli restoran kohvi, sest õhtul on kohvi joomiseks ette nähtud kohvik.
digestiiviks lahendasime endise tsehhoslovakkia esindajatega vaniljemaitselist jooki ning rääkisime muuhulgas eesti kuumadest kuttides. jätke palun meelde, et vanarahvas ei seadnud sõnu ritta niisama: kui hundist räägid, siis hunt tuleb. tantsulkal tundsime (jutt käib eesti tiimist) täit mõnu sellest, et ühtegi tuttavat kõiki neid keerulisi tantsukombinatsioone tunnistamas polnud, aga seda vaid hetkeni, mil meie juurde astus noormees, kes ütles kuldsed sõnad “te näete välja, nagu oleksite eestist”. järelkult, mitte ainult igas sadamas, vaid ka iga mäe otsas on vähemalt üks eestlane.
