O2 vol 2

paljud on küsinud, et kuidas läheb Fernandol ja Jeesusel. hästi läheb, tänan! nad on endiselt sportlikud ja hakkamist täis. siiski, siiski mul on klubis ka uus sõber. Desti (aaa, nagu “destination” oli minu reaktsioon, kui ta nime esimest korda kuulsin. järgmisel hetkel sain aru, et see vist ei olnud eriti asjakohane ja täiendasin – või siis nagu “destiny“. blond jääb alati blondiks…) on kuskil 50 ja 60 vahel ning arvab, et ma olin nooruses:) baleriin, sest ta juhtus pealt nägema, kui spagaati tegin. igatahes, ühel päeval ta kõnetas mind ja reklaamis järgmisel päeval toimuvat dzässkontserti. mis mul saab kontserdikutse vastu olla, seda enam, et tol hetkel oli mul turvameheks kaasa võtta külas olev venna. kontserdisaali smuugeldati meid sisse tagaukse kaudu, aga ikka veel oli lahendamata saladus, milliseid funktsioone uus sõber seoses kontserdiga täidab. suur oli üllatus kui eesriide tõustes astus lavale krokodillinahkse pintsakuga tuttav kuju ja kukkus teadustama, mida õhtult oodata on. kontsert oli fantastiline, täiesti super! see tähendab, et nüüd jääb vaid üle uusi akrobaatilisi trikke harjutada ja järgmist kultuuriüritust oodata.

tiigrikutsu

ma räägn teile loo objektis, mis on mulle lemmiklooma ja lapse eest. s.t. niiiiii nunnu ning vajab hoolt ja tähelepanu ka. jutt käib nimelt autost, millel nimeks Tigra. ikka juhtub, et põngerjale meeldib mürada ja hullata, nii ka Tigrale. eelmise aasta lõpus arvas ta, et eriti lahe oleks ühe parklas asuva postiga jõudu katsuda, veidi aega tagasi sügas ta end ühe kõrge äärekivi vastu. lapsel ikka juhtub…harakale haigus, varesele valu, meie laps saab jälle terveks. otsustasin Tigra sõidutada ca 100 km kaugusele töökotta, mille spetsialiteediks ongi kriimude ellimineerimine. töökojal on uskumatult sõbralik ja vastutulelik ülemus, kes pakkus välja eriteenuse minu lennujaama sõidutamiseks. kuna pidin minema reisile, siis oli hea võimalus laps jätta selleks ajaks spetsialistide hoole alla. autojuhi rolli täitis tuunija Juan (anna mulle andkes, kui sa olid José), kes võis oma lobaga tappa. põhimõtteliselt kuulsin ära kogu ta eluloo, lisaks sain väga nutikaid nõuandeid toitlustus- ja peopaikade kohta. rääkisime ka Ibizast… temal oli plaanis Ibizale minna kolmeks päevaks, aga ta jäi kaheks nädalaks. mina olin viisakas ja ei maininud, et ma tahtsin sealt saarelt juba teisel päeval kangesti minema saada, sest maailma parim DJ härra Cox ei ole kindlasti mitte minu lemmik. veel kuulsin, et tema on üks neist tüüpidest, kes hommikuti tööle sõites paneb muusika põhja, laseb aknad alla ja rallib niiviisi uhkelt mööda tänavaid. ainuke jama pidi see olema, et kui ema kaasa sõidab, siis peab muusikaks olema flamenco, mitte house. palju tööd on tal ka, sest läheneb Valentinipäev ja nii mõnedki kutid tahavad tüdruksõbrale auto kinkida ja sellele midagi ilusat maalida lasta. ainult et Juani arvates ei maksaks nii jamasid autosid küll kinkida. vot on mees!

loo lõpetuseks palun ma teil mitte kahelda minu sõidu- või parkimisoskustes, lihtsalt Hispaanias on sellised parklad, et iga võimaliku koha peale on mõni post püstitatud ning kuigi tundub, et parkla on üherealine ja -suunaline, siis tegelikult on olukord vastupidine, kitsa raja peale on tekitatud mõlemad sõidusuunad.