Nädalavahetus tõi kaasa järjekordse suusaklubi retke Sierra Nevadasse. Ei, me ei käinud USA-s, vaid kuurordis, mis asub Granada külje all.
Reede õhtul toimus pre-ski, kus tantsu ja nalja oli nabani. Jämmisime härrasmeestega pealinnast, kes on tegevad ehitusäris. Üllatus oli suur, kui selgus, et nende firma on ehitanud ka OAMI maja. Viisakate tüdrukutena ei hakanud ütlema, et jama maja tuli välja. No tõesti, hullem kui Naf-Nafi oma. Näited elust… Kui sajab vihma, on korrused -1 ja -2 pikitud suurte ämbritega, et kinni püüda vett, mis mäekülge pidi majja voolab. Kui tuul on mere poolt, siis vihiseb too vilistades (puurides) akna vahelt sisse. Tegelikult ka, heli on selline, nagu keegi puuriks trelliga betooni.
Laupäeval meil ilmaga suurt ei vedanud. Nähtavus oli null ja siil udus tunne oli kogu aeg. Päris jube oli vaadata, kuidas uued ja uued mootorsaanid vigastatuid kokku korjasid. Mõnel õnnestus maa ja taeva vahel kõikuda umbes tunni jagu, sest tõstukid keeldusid töötamast. Vähemalt sai priske siesta teha, et õhtuseks tantsumaratoniks jälle valmis olla.
Öö hakul kohtasime Poola noorsportlasi, kes olid pikad ja meeletud musklimäed ning nägid idakate kohta päris stiilsed välja. Tantsisid nagu jumalad. Ma hakkan üha enam hindama nõukogude haridussüsteemi, kus ka karud pandi tantsima ja tireleid tegema. Vana-Euroopa siidikäpad ei tea ju tantsusammudest ega lillede kinkimisest midagi.
Pühapäeval oli ilm jälle päikseline, aga järjekorrad tõstuki peale saamiseks oli paaritunnised. Algselt arvasin, et tehniline probleem, seejärel, et streik, aga tegelikult olid Andaluusias valimised ja tõstukitegelased täitsid oma kodanikukohust.
Posted by katjusha
Posted by katjusha
Posted by katjusha