suveaeg ja kaotatud tund

eile oli marco venna pablo sünnipäev. ja rääkides klisheedest: kui ikka noormees napolist lavale astus, siis tal puudus täiuslikkusest ainult t-särgi kiri Italia, märkis sandro (selliseid lauseid kirjutab inimene, kes on viimased 5 tundi ELi slängi lugenud).

lisaks üha rohkem juhtub, et taksojuhid tahavad mulle õpetada, kuidas on araabia keeles armastus.

terves kehas terve vaim

täna oli ajalooline õhtu. kahekuune treeningprogramm, mis tegelikult kestis kolm kuud, jõudis lõpule. Fernando hakkas mulle kohe uut kava pähe määrima, aga ausalt öeldes ei viitsi ma enam kangi tõsta. tahaks pigem värskes õhus silgata. samas on klubis jällegi boonused, nagu kuumad treenerid ja toredad kaassportijad, kellest pole nii kerge loobuda. võtkem näiteks vanaonu-kontserdikorraldaja. eelmisel pühapäval saime Katuga tänu temale lava tagant (saal oli lihtsalt puupüsti täis) flamenco-dzässi nautida. pole paha. ja kõik need treenerite patsutused ja tähelepanuavaldused. uueks fänniks on mul Massimo, kes tundub päris professionaalne treener, aga kahjuks on veidi ilane italiano.
lisaks lahenes suur mõistatus. nimelt, olen mõnda aega silma peal hoidnud noormehel, kes on ühest küljest hästi eksootilise välimisega, aga samas on temas midagi eriliselt kodust. kõik on väga lihtne. ta on muidu Brasiiliast, ainult et vanavanemad olid leedukad. ja üks F. hoolealune, kellel olid pikad-pikad juuksed, on endale minu soengu lõiganud. häbematus!

lusikaga antud, kulbiga võetud…

nii kerge on olla ebanormaalne!

õppimine kahjustab vaimset tervist, olen seda alati teadnud.

ja miks mina just ei võiks olla andekas? miks need alati on teised inimesed, kelle jaoks kõik nii lihtne on ja mina pean vaevlema…

oleks ma siis missivõistlusegi võitnud, et inimesed saaksid öelda, et ilus, aga loll…. praegu olen ainult loll…

hästi, ma nüüd lõpetasin enesehaletsemise.

Kolmest Didier’st

Didier nr 1 – pereisa Lyoni lähistel. Selle pere, kus ma lapsehoidjaks olin. Didier hiilgas huvitavate ideedega, süda oli tal hea. Kaks näitlikku seika. a) Üsna alguses tuli söögilauas jututeemaks, et Didier on kuutõbine. Nimelt olla ta end ühel öösel eelmise lapsehoidja toast avastanud. Soovitas mul nüüd ust lukustada. Seda ma ka tegin. Aga seda kuutõbise vabandust soovitan teistelegi keskealistele, kes end kogemata noorte neiduda magamistoast avastavad. b) Krissu ja Ene olid külas ning plaanis peole minna. Pereisa Didier siis küsima, et tüdrukud, kas te peol napsutate ka? Mis seal salata. Dider selle peale soovitas, et kokaiin on palju parem kraam ning et tal on üks sõber, kelle käest saab. Krissu, Ene ning pereema olid päris kohkunud. Mina juba tundsin Didier’ fantaasiaid.

 Didier nr 2 – tuumaenergeetik Pariisist, kah keskealine pereisa. Meie kolm just liitunud liikmesriigi tshikki tahtsime prantsuse basseinide ja tenniseväljakutega keskklassile eesti toitu tutvustada ning kokkasime pajatäie kartulisalatit. Enne laudaistumist pidas Didier tervituskõne teemal, et teretulemast Euroopasse. Olgem ausad, ega me ei tahtnud, et te ühinete ELiga. Aga siin te olete, paistate päris normaalsed välja, tundute vähemalt natuke ilusamad kui türklased. Lauas arendas Didier innovaatilisi mõtteid energeetika vallas, jõi end täis ning talutati tuppa magama.

Didier nr 3 – pehme mängulammas, kes elab koos Krissuga Alicantes. Nime sai ta seetõttu, et üks normaalne Didier võiks ju siin ilmas olla.

päikesemaa ja lumelörts

Pikk nädalavahetus Alicantes, Katu siis Krissul külas seekord.

Täiesti ebainimlikud töötingimused seal inimestel, töökabinetist vaade Vahemerele, kohvitamiseks mereterrass ja 360 päeva päikesepaistet aastas. Nii räägiti. Et inglise reisibürood maksavad turistidele raha tagasi, juhul kui vihma peaks sadama.

Kuna hispaanlased ei saa aru, mida tähendab südamelihasepõletik, siis järeldasime, et neil seda lihtsalt ei ole. Ei ole külma, ei ole stressi, on siesta ja manana. Ma õppisin mitu roppu sõna ka hispaania keeles selgeks, aga neid ma siia ei kirjuta.

Lennuk oli nii minnes kui tulles täis kurje vanainimesi, kes ei lubanud tooli alla lasta. Brüsselis sadas lörtsi. Looja on ilusa maailma valmis teinud, kuid siiski oleks lõunamaad natuke rohkem võinud olla.

Lisaks, nii tore, eesti-belgia beebi Laura sündis, kallistused vanematele.

glamuurne ja alternatiivne

Reede – glamuurne

Concert Noble on vist küll kõige shikim peokoht, kus ma käinud olen. Ma kohe kujutasin ette, kuidas Brüsseli aristokraatia seal vanasti ballitantse keerutas. Tänapäevaks aga on ballitantsud unustatud ning selle asemel oli kohale tulnud Stephane Pompougnac ning peo dresscode’ks oligi trendy chic. Selle üle oli palju nalja ja õelutsemist, eriti vaadates mida tänapäeva noblesse endale selga oli ajanud. Samas oli päris huvitav jälgida rikaste vanemate rikutud järeletulijaid ja ilusad nad ju olid. Kokkuvõtteks oli tegemist peoga, kuhu inimesed olid tulnud end näitama ning mitte pidu nautima.

Laupäev – alternatiivne

Eile algas õhtu ühes prolebaaris, kuhu teataval põhjusel oli kogunenud palju huvitavaid inimesi. Mulle kõige suurema elamuse jättis ikkagi belgia noormees, kes hiljuti naases oma 6-kuuliselt Austraalia reisilt, millest ta 5 kuud elas koos aborigeenidega. Ühist suhtluskeelt neil eriti ei olnud, kuigi lõpuks vist tegi ta juba kohalikus keeles päris suuri edusamme, aga koos nad jahti pidasid ja kogukonna heaks töötasid. Lisaks jäi meelde patriotistlik baarimees, kellele meiesugused immigrandid ei meeldinud ja kes pidevalt käis meie peale karjumas. Olukorda ei teinud paremaks ka üks kanada kutt, kes vastas, et kammoon, sinu ülejäänud kliendid on 5 aasta pärast surnud, et parem kohtle meid hästi (ning lisas pärast väga nördinult: oh this racism, typically European). Üks flaami vanamees, kes tundis, et flaame surutakse alla ning rääkis mulle, kuidas ta 1978. aastal oli ameerika turistidele NLs giid ning et näed kui tore, et mina venelane, nüüd tema kõrval istun. Ütles, et missest et sa oled eestlane, minu jaoks oled sa venelane. Ning lisaks tundis ta aurat ja energiat ja lubas, et ma saadan veel maailmas suuri asju korda ning et ilus elu tuleb. :=) Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada täiesti undeground brüsselist, mis eile minu jaoks avanes. Pärast nimelt läksime peole, mis toimus mahajäetud majas (see pidavat kombeks olema). Nimelt oli tegemist vana neljatärni hotelliga, mis vanasti kuulus jaapanlastele, kuid nüüd pidi seda omama ühe lähis-ida riigijuhi poeg (selline linnalegend liikus :=) ). Kinnisvaratõusu ootava spekulandina ta maja eest ei hoolitsenud ning nii kolisid sinna hotelli inimesed, kellel legaalselt kuskil elamiseks võimalust pole. Nüüd vist on hinnad piisavalt kõrged, igaljuhul on see maja maha müüdud ning ajutised elanikud peavad välja kolima. Nii et tegemist oli farewell-partyga. Ja see oli nii tore, erinevad bändid mängisid, rahvas nautis ning ehkki mõnede üksikute välimus meenutas küll paadialuseid, olid enamik väga stiilsed boheemid. Ühe belgia tshiki ratta pakiraamil kodu poole sõites, pidin jällegi nentima, et olen endiselt Tartu tüdruk. Lõpp.

P.S. Meil on seitse päikest korraga taevasse riputatud, kõik särab ja mul on uued jooksutossud, mis vajavad proovimist.

¿Qué pasa?

Mis on  vahepeal toimunud? Suurt midagi, elu nagu ikka: mitte peost suhu, aga peost peoni (soolaleivad, EV aastapäev, kokakursuste lõpetamine jne).

Saksa praktikandi soolaleib oli tähelepanuväärne selle poolest, et peo lõpuks saabus kohale politsei. Naabrid reageerisid mitte selle tõttu, et lärm oleks liiga suur olnud (siin nad nagunii karjuvad täiest kõrist KOO-GUU AEG), vaid et nende teada ei oleks tohtinud seal korteris kedagi olla. Tõsi, korter üüriti välja vaid paar päeva varem, kui pidu toimus. Korravalvurid võtsid ühenduste korteriomanikuga, kes kahjuks oli tiba purjus ja ei mäletanud, et tõesti-tõesti suvekorter sai välja renditud. Seega oli kari välismaalasi paraja supi sees. Praktikandi korterikaaslane veetis öö trellide taga. Hommikuks oli onu kaine, mälu taastus ja kõik oli jälle hästi.

Vabariigi aastapäev tõi endaga kaasa pannkoogipeo ning nädal hiljem avasime rannahooaja. Päevitusrandid on juba üsna arvestatavad.

apelsinimaias

Hommikut alustan ma apelsiniga ning sellega seoses tuli meelde sõna apelsinimaias ning lisaks veel järgmine lapsepõlvemeenutus: olin parasjagu Mõmmiku tantsutunnis ning tantsuõpetaja küsis, et kellel on kodus Apelsin. Umbes pooled tõstsid käed. Mina muidugi väga õnnetu, et kust nad kõik apelsini said? See oli ju defka kaup. Emme siis seletas pärast, et lapsuke, nemad ju rääkisid Apelsini vinüülplaadist. Muideks, meil oli see ka kodus olema ning apelsinimaia/apelsinimajja järgi tantsisime sambat.

Ma lihtsalt olen nii laisk viimasel ajal ja laiskusest pole kirjutanud. Eelmise nädala meeldejäävamad sündmused: Afganistani parlamendi naisliikmete delegatsioon; “Singing Revolution” ning see, et meie kohta öeldi nationalist separatistic groups USA meedias, seda filmi vaadanud sakslase jaoks oli kogu näidatud natsionalism hirmutav (meile meeldib muidugi seda patriotismiks kutsuda), lätlane oli aga pisarateni liigutanud ning eestlastele tundus, et meil oli ikka sitaks õnne; spontaanpidu Umberto juures, lõbusad rootsi poisid; minu elu esimene golfitund, Piia ning siis konkuuriks valmistumine ning endalt küsimine, et miks ma seda kõike teen…

Ma ei tea, kas sea aasta halb õnn on alanud või mis, kuid plaanide tegemine on muutunud täiesti mõttetuks, kuna nad lihtsalt ebaõnnestuvad: seega a) ei lähe ma Mehhikosse b) ei tähista suurejooneliselt sünnipäeva c) ning Gstaadi lumeraport näitab sula ja vihma (seda viimast plaani pole siiski veel täiesti hüljanud).

Aga nagu elu on õpetanud, vastuvoolu pole mõtet punnitada ning valikuid tehes on peamine, et süda ei kripeldaks pärast.