Reede – glamuurne
Concert Noble on vist küll kõige shikim peokoht, kus ma käinud olen. Ma kohe kujutasin ette, kuidas Brüsseli aristokraatia seal vanasti ballitantse keerutas. Tänapäevaks aga on ballitantsud unustatud ning selle asemel oli kohale tulnud Stephane Pompougnac ning peo dresscode’ks oligi trendy chic. Selle üle oli palju nalja ja õelutsemist, eriti vaadates mida tänapäeva noblesse endale selga oli ajanud. Samas oli päris huvitav jälgida rikaste vanemate rikutud järeletulijaid ja ilusad nad ju olid. Kokkuvõtteks oli tegemist peoga, kuhu inimesed olid tulnud end näitama ning mitte pidu nautima.
Laupäev – alternatiivne
Eile algas õhtu ühes prolebaaris, kuhu teataval põhjusel oli kogunenud palju huvitavaid inimesi. Mulle kõige suurema elamuse jättis ikkagi belgia noormees, kes hiljuti naases oma 6-kuuliselt Austraalia reisilt, millest ta 5 kuud elas koos aborigeenidega. Ühist suhtluskeelt neil eriti ei olnud, kuigi lõpuks vist tegi ta juba kohalikus keeles päris suuri edusamme, aga koos nad jahti pidasid ja kogukonna heaks töötasid. Lisaks jäi meelde patriotistlik baarimees, kellele meiesugused immigrandid ei meeldinud ja kes pidevalt käis meie peale karjumas. Olukorda ei teinud paremaks ka üks kanada kutt, kes vastas, et kammoon, sinu ülejäänud kliendid on 5 aasta pärast surnud, et parem kohtle meid hästi (ning lisas pärast väga nördinult: oh this racism, typically European). Üks flaami vanamees, kes tundis, et flaame surutakse alla ning rääkis mulle, kuidas ta 1978. aastal oli ameerika turistidele NLs giid ning et näed kui tore, et mina venelane, nüüd tema kõrval istun. Ütles, et missest et sa oled eestlane, minu jaoks oled sa venelane. Ning lisaks tundis ta aurat ja energiat ja lubas, et ma saadan veel maailmas suuri asju korda ning et ilus elu tuleb. :=) Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada täiesti undeground brüsselist, mis eile minu jaoks avanes. Pärast nimelt läksime peole, mis toimus mahajäetud majas (see pidavat kombeks olema). Nimelt oli tegemist vana neljatärni hotelliga, mis vanasti kuulus jaapanlastele, kuid nüüd pidi seda omama ühe lähis-ida riigijuhi poeg (selline linnalegend liikus :=) ). Kinnisvaratõusu ootava spekulandina 
ta maja eest ei hoolitsenud ning nii kolisid sinna hotelli inimesed, kellel legaalselt kuskil elamiseks võimalust pole. Nüüd vist on hinnad piisavalt kõrged, igaljuhul on see maja maha müüdud ning ajutised elanikud peavad välja kolima. Nii et tegemist oli farewell-partyga. Ja see oli nii tore, erinevad bändid mängisid, rahvas nautis ning ehkki mõnede üksikute välimus meenutas küll paadialuseid, olid enamik väga stiilsed boheemid. Ühe belgia tshiki ratta pakiraamil kodu poole sõites, pidin jällegi nentima, et olen endiselt Tartu tüdruk. Lõpp.
P.S. Meil on seitse päikest korraga taevasse riputatud, kõik särab ja mul on uued jooksutossud, mis vajavad proovimist.
Posted by katjusha 