täna oli ajalooline õhtu. kahekuune treeningprogramm, mis tegelikult kestis kolm kuud, jõudis lõpule. Fernando hakkas mulle kohe uut kava pähe määrima, aga ausalt öeldes ei viitsi ma enam kangi tõsta. tahaks pigem värskes õhus silgata. samas on klubis jällegi boonused, nagu kuumad treenerid ja toredad kaassportijad, kellest pole nii kerge loobuda. võtkem näiteks vanaonu-kontserdikorraldaja. eelmisel pühapäval saime Katuga tänu temale lava tagant (saal oli lihtsalt puupüsti täis) flamenco-dzässi nautida. pole paha. ja kõik need treenerite patsutused ja tähelepanuavaldused. uueks fänniks on mul Massimo, kes tundub päris professionaalne treener, aga kahjuks on veidi ilane italiano.
lisaks lahenes suur mõistatus. nimelt, olen mõnda aega silma peal hoidnud noormehel, kes on ühest küljest hästi eksootilise välimisega, aga samas on temas midagi eriliselt kodust. kõik on väga lihtne. ta on muidu Brasiiliast, ainult et vanavanemad olid leedukad. ja üks F. hoolealune, kellel olid pikad-pikad juuksed, on endale minu soengu lõiganud. häbematus!
