Eestis ei ole ma elanud kolm aastat, mis on piisav aeg, et Tallinna lennujaamas tuttavatele öelda, et ma sõidan koju, mõeldes selle all Brüsselit. See on piisav aeg, et väga harva lugeda netist lisaks Eesti-uudiste pealkirjadele ka uudise sisu. Ma veel/endiselt tean meie peaministri nime. Eelmise valitsuse teiste ministrite nimesid ma selgeks ei saanudki, nii et sõprade-ametnike pillatud “meie minister jäi samaks”, ei aita mind vestluses edasi. Aga ma lubasin, et vähemalt püüan see kord ministrid selgeks õppida.

Kolm aastat on piisav aeg, et mitte teada, et plastikpudelid saab poes 1 krooni vastu vahetada ja roheliselt mõtlevas Eestis neid prügikasti visata ei tohi. Piisav aeg, et unustada enamik Tallinna tänavanimesid ning piisav aeg, et terad eralduksid sõkaldest ja inimesi, kellele ma Eestis olles helistan, on vähemalt viis korda vähem kui kolme aasta eest.  Samuti ei oska ma enam öelda, et mida ma Eestis olles süüa tahaksin, sest ma ei tunne ühestki toidust puudust. Lisaks ütlen televisioonist tuntud inimestele tänaval tere, sest esimese hooga ma ei mäleta, miks nad tuttavad on ja kas ma olen neid kunagi tundnud. Samuti tuleb ette hetki, et ma ütlen midagi ja see kõlab piisavalt võõralt, et ma pean üle küsima, et kas eesti keeles ikka öeldakse niiviisi. Mõnikord öeldakse, mõnikord ma kasutan otsetõlget mõnest teisest keelest.

Eestis mitte elades unustad ära, kui tähtis on eestlase jaoks auto. Ja see on midagi, mis torkab silma – suured ja kallid autod. Samuti olin arvamusel, et helesinist dzinni joovad soomlased ning eestlastest dress-inimesed kadusid koos 90ndatega. See ei ole nii! Ning vastuseks küsimusele, dressinimeste puhul ei olnud tegemist Eesti koondisega.

Ma isegi ei tea enam oma sõprade sõpru ning ei mäleta kõikide laste nimesid, vahel isegi seda, et mitu last kellelgi on. Juhul, kui ma seda mäletan, siis olen segaduses, et kas laps on aasta, kahene või kolmene. Sest Eestis vist aeg minu jaoks seisab ja edasi liigub ainult siis, kui ma seal olen. Ning siis, kui lennuk jälle hoovõturajalt õhku tõuseb, valdab mind kahetsuse ja kergendustunde segu, mida vürtsitab süütunne, kuna tegelikult kellegagi rääkida ei jõudnud ja enamik kohtumisi jäi pinnapealseks.