midagi ei toimu ja samas on nii palju teha, et ei jaksa. ma üritan välja mõelda põhjuseid, mis õigustaksid tööl käimist ja peale mugavuse ei suuda midagi välja mõelda. et kuidagi mugav on teada, et sul on hommikul kuskile minna ja midagi teha ning sa ei pea mõtlema selle peale, et kes sa oled ja mida sa teha tahaksid ning muidugi ka väga mugav, kui pangaarvel raha on ja jällegi ei pea mõtlema, et mida raha saamiseks teha.

siinjuures pean mainima, et tulin just puhkuselt ning puhkust on vaja. sellist pikka ja ilma plaanita. et ilm oleks soe ning banaan kukuks vaeva nägemata suhu.

Miks…

on nii et, kui alustad uue tööga ja peaksid eriti asjalik ja särav ja vaimukas olema, vaevab räige nohu ja pea on paks ja normaalset juttu suust ei tule? No mis seal ikka, esimesel päeval koristasin sahtleid ja teisel päeval kaklesin itimeestega, et nad mulle kõik vajalikud õigused annaksid ning programmid installeeriksid. Ju see olekski resursside raiskamine, kui sellist jama täie tervise juures teha.

on nii et, kui tunned end maailma kõige õnnelikuma inimesena, siis tõmbad ukse sneprisse ja järgmisel hetkel kõik enam nii roosiline ei tundu? Koju lihtsalt ei pääse, olgugi et oodata on külalisi. Ju see on vajalik selleks, et lukksepale 150 eurot makstes, tuleb meelde, et Aafrikas on lapsed näljas ja meil on hoolimata kõigest hullult vedanud.

on nii, et kõige viisakamale ja intelligentsemale inimesele, keda viimasel ajal olen kohanud, ei üürita korterit? Aga sellepärast, et ta on mustanahaline. Arvasin, et rassismi hiilgeajad on möödas, aga ma vist olen lootusetult naiivne.

eestist ja eestlastest

Esimene lugu on selline, et poolakas ütles, et ta on käinud Tallinas, kuid et Eesti ei tundu temale riigina, kus elaksid eestlased, kuna vähemusrahvus on nii tugevalt esindatud. Ning seetõttu Eesti talle turismisihtkohana atraktiivne ei olegi. Nii palju siis igasugusest rahvusriigi ideest.

Teine lugu on selline, et eile mitte-eesti naised ütlesid, et eesti naised on imelikud. Mis lahtiseletatult tähendas seda, et eesti naised on kammitsetud, ei käitu oma tunnete ajel, üritavad meeste üle nähtavat võitu saavutada olukordades, kus see pole üldse vajalik ning kõige selle mõjul on frustreeritud ning aeg-ajalt murduvad ja käituvad täiesti ebaratsionaalselt.

No mis ma oskan öelda? Äng varjutab kõik muu toreda, mis paralleelselt toimub. Tööd ei saa korralikult teha, sest kogu aeg peab uudiseid lugema. Lisaks läheb väga suur aur ka välismaalastest sõpradele olukorra selgitamiseks, sest nad ei saa mitte midagi aru. Ja kuna enam mäsu tänavatel ei ole, siis siinsed lääneinimesed arvavadki, et kõik on korras ja probleemi ei ole enam. Eesti ja Venemaa kriisist nad nagu eriti midagi ei tea. Eile rääkisin oma islandi ja shveitsi sõpradega, nemad ütlesid, et neil on hirm. Hirm Venemaa ebaadekvaatsete reaktsioonide pärast. Aga tõenäoliselt see on neil lihtsalt esimene kokkupuude Venemaa võimaliku poliitikaga ja arenenud lääne demokraatia lastena nad lihtsalt ei suuda seda uskuda ega mõista ega põhjendust leida. Nagu mu slovaki sõbranna ütles, et miks sa muretsed, meil on juba uued esikaane uudised, nt prantsuse presidendikandidaatide debatt. Nii see teiste silmis ongi, probleem kadunud. Aga arvatavasti on Iraagis ka neil päevadel sama halb, kui Iraagi sõda esikaantele ei jõua, sest inimesed on sellega juba harjunud. Ja tegelikult tahaks praegu Eestis olla.