No mis ma oskan öelda? Äng varjutab kõik muu toreda, mis paralleelselt toimub. Tööd ei saa korralikult teha, sest kogu aeg peab uudiseid lugema. Lisaks läheb väga suur aur ka välismaalastest sõpradele olukorra selgitamiseks, sest nad ei saa mitte midagi aru. Ja kuna enam mäsu tänavatel ei ole, siis siinsed lääneinimesed arvavadki, et kõik on korras ja probleemi ei ole enam. Eesti ja Venemaa kriisist nad nagu eriti midagi ei tea. Eile rääkisin oma islandi ja shveitsi sõpradega, nemad ütlesid, et neil on hirm. Hirm Venemaa ebaadekvaatsete reaktsioonide pärast. Aga tõenäoliselt see on neil lihtsalt esimene kokkupuude Venemaa võimaliku poliitikaga ja arenenud lääne demokraatia lastena nad lihtsalt ei suuda seda uskuda ega mõista ega põhjendust leida. Nagu mu slovaki sõbranna ütles, et miks sa muretsed, meil on juba uued esikaane uudised, nt prantsuse presidendikandidaatide debatt. Nii see teiste silmis ongi, probleem kadunud. Aga arvatavasti on Iraagis ka neil päevadel sama halb, kui Iraagi sõda esikaantele ei jõua, sest inimesed on sellega juba harjunud. Ja tegelikult tahaks praegu Eestis olla.