Eesti, vol 1

Jah, kallid. Olen kodumaal. Kauaoodatud puhkusel. Üritan muljed kirja panna, enne, kui kõik hägustub ühtlaseks mulliks. Ja kui tuleb pikk ning laialivalguv jutt, siis on see vähestest unetundidest. Kuid olgu, tavaliselt ma ju ei heieta eriti pikalt.

Saabusin neljapäeva öösel, kavandatust tunde hiljem, kuna lennuk hilines. Siiski mitte nii palju kui alguses välja kuulutati, sellele aitasid kaasa soodsad pärituuled ja raske jalaga piloot. Kõik alati sõimavad Eesti Õhku, et jube saast ja mis kõik veel. Ja minul ainukesena on natuke hale ja tahaks nagu kaitsta, et kõigil ju juhtub. Sellest tulenevalt loen ma nüüd Harry Potterit, kuna ma mõtlesin, et ühtki muud raamatut ma ju neli tundi lennujaamas lugeda ei suuda. Selgus, et lennujaamas on palju toredaid inimesi ning lugemine lükkus edasi.

Reede õhtuks jõudsin Viljandisse folgile, kontserte ei külastanud, kuid kohtasin mitmeid mehi minevikust pluss muid inimesi. Mees minevikust Urmas näiteks salgas, et ma Hispaanias talle hotellituppa helistasin. Ja kõik nad ju küsisid, et kust sa lilleke seia sattusid? Krissu oli ka. Ja siis me vastasime, et Sillamäelt.

Ööseks sai Tartusse magama, esimest korda puhusin julgestuspolitsei torusse ja võisin edasi sõita. Järgmise päeva hommikul toimus beibendus ja pulmaks sättimine. Kõige ilusam ilmalik tseremoonia, valges saalis Toomemäel. Edasi järve kaldale peopaika. Ja palun, järgmine kord ma ei soovi pulmapitsati ametit. Jälle! Supersujuv ja äge ja hoogne ja glamuurne oli kõik see üritus. Kõige suurema mulje jätsid mulle teatud eesti kohtunike küsitavad moraalsed omadused ning see, et jagati välja ka salaametid. Mind näiteks üritati veenda, et ühes reisiseltskonnas hüppas üks inimene alt ning kõik kulud on tasutud ja oleks vaja nüüd esmaspäeva hommikul minna nädalaks Rumeeniasse. Ja üldiselt olin ma oma, et vaatan-kust-tuul-puhub-puhkuse-ajal suhtumisega hea saak, v.a et reisimisest natuke villand. Siiski, saadi mind nõusse, et ma kohtun reisiseltskonnaga ja juhul, kui seal ongi minu armastus esimesest silmapilgust, siis ma lähen kaasa. Nalja sai.

Hommikul saime eemalt kaasa plaksutada laulge kaasa lindistusele ja kuulata kuulsat lembelaulikut, kelle kohta ütles E, et odav mees, kui ise pakub. Fotograaf oli kadunud ja ma siiani muretsen natuke. Lisaks leidsime, et kokku sobivad sõnad: emakakael ja võrukael. Vt lehekülge: www.emakas.ee

Pärast seda sõitsin vanaema juurde, sügasin koera, ajasin juttu ning magasin saunas. Nüüd olen Tartus jälle ja loen Harry Potterit.

Eesti lehti lugedes teevad mul eriti südame soojaks loomauudised. Et kuidas elab rännuhimuline mesilaspere, kuidas mesikäpp teist külge pöörab, kuidas läheb toonekurgede pereelu ja et kuskil olla nähtud hallivatimeest.

Eelmisel nädalal ma magasin välja. Reede õhtuks olin end välja maganud ning seega sai alguse nädalavahetus teemal “pidu peo otsa ei saa iial otsa”.  Ning oli jälle see aeg, kui ma mõtlesin, et oleks väga kahju Brüsselist ära minna. Mitte ainult pidude pärast, vaid sellepärast, et siin on inimesed, kellele külla minekuks ei pea ette helistama ning kelle juurest ei pea üldse ära minema, ka siis, kui juba hommik käes.

See, et ma väga tihti blogis ei kirjuta, ei tähenda, et ma ei kirjuta. Ma kirjutan vihaga, kui ma mõnel mõttetul koosolekul aega veedan, sellest absurdist, mis toimub. Koosolekul arutatavate tekstide tagakülgedele. Et see jätab mulle illusiooni, et ma olen ise natuke vähem mõttetu ja vähem osaline selles kõiges. Aga üldiselt on mul täiesti zen-attitude välja kujunenud ja ma lihtsalt naeran, isegi vihaga. Kahju, et ma joonistada ei oska, muidu teeks karikatuure. Muide, me kolime lasteaiast minema, arenesime vahepeal ja lastakse jälle täiskasvanute sekka. Lisaks kirjutan ma salaasju salajaste asjade märkmikusse, et mitte kellegi ebamoraalset elulaadi ja enda riivatuid mõtteid maailmale avalikustada. :=)

Puhkus algab kohe-kohe. Lisaks tööelule on absurdi ka eraelus. Mõnikord ma ei tea, kas ka tegelikult, fakte vaadates on kõik täiesti normis, ehk on mul lihtsalt üliarenenud absurditaju.

Olles lõpetanud Murakami “Norwegian Wood”´i lugemise, tuli mu ellu jaapanlane. Kuidas ta teadis?

nad ütlesid jah!!!

Slovaki keeles  tähendab “ano” hoopiski jah, seega nad ütlesid jah! Kleit oli imeline, pruut kõige kaunim ning pruutpaar väga õnnelik ja armunud. Kosice on väga kena linn. Kesk-Euroopa on mul täiesti avastamata ning ma alles nüüd taipasin, kui suur oli Austria-Ungari impeerium ning et ungarlased on suurrahvas ja imperialistid tegelikult. :=) Viina pulmas ei joodud ning kibe ei karjutud.

Siis juhtus veel selline asi, et me jäime lennukist maha ning saime veeta kauni öö Viini lennujaama hotellis. Ning hommikuse lennuga otse tööle tulla hoopis, seega kõige värskem tüdruk pole.

 Elamusi on palju, ilmnesid ka sellised mehetüübid, kes uppuvalt laevalt lapsi vette loobiks, selleks et ennast päästa. Nimelt meid oli 17 (kes lennust maha jäid) ja hommikusele lennule oli ainult 16 kohta. Liisk on langenud, onju.

Ja siis mul on suitsetajatele järgmine küsimus: miks on keelatud tuhatoosi midagi peale konide ja tuha panna? Kui mul on kommipaber näiteks ja ma tahan selle panna tuhatoosi, väljuvad suitsetajad endast täiesti (ma tean, ei ole kirjakeel) ning ärevuses õiendavad minuga, et prahti on keelatud panna tuhatoosi, sest see on kole ning tuhatoos on mõeldud vaid ilusate konide jaoks. Ma olen segaduses.

Around-around-around I’m going around-around-around (but not in circles)

Kas te mäletate veel neid aegu, mil sõnal “ootus” oli tähendus? Oodata tuli palju ning oodatav muutus seega erilisemaks. Oodata tuli sünnipäeva, jõulusid, teatrisse minekut, suvevaheaega, kooli algust, et sõber õhtul külla tuleks, esimest välisreisi ja teist ja kolmandat.

Nüüd on käes eluetapp, kui ma ei oota enam midagi. (kõlab depressiivselt?) Sest aeg käib vurrina ning pigem on nii, et oh shit, homme tulebki jälle kuskile minekuks kohver pakkida, oh shit, eile oligi parima sõbra sünnipäev, oh shit, juuli keskel ei ole enam sobilik alustada lauset sõnadega, et ja siis suvel ma teen seda ja seda ja seda… Eelmisel nädalal ma arvasin tegelikult, et on september. No vot, seega olengi elamuste ja inimeste kiirtarbija.

Mida ma viimaste nädalate jooksul teinud olen? Sellega on ka nii, et uued elamused tulevad peale ja kustutavad eelneva, ehk et ma võin rääkida elust 3 päeva tagasi, aga mitte sellest, mis juhtus 3 nädala eest. Seetõttu peakski vist tihedamini asju kirja panema.

Nädalavahetusel olin Barcelona lähistel ning nalja ja muskleid oli seal nabani. Ma õppisin selgeks järgmised asjad: mida tähendab bõk (vene keeles), kes või mis on proktoloog, dhzuudos on 7 kaalukategooriat ja veel igasuguseid roppusi. Lisaks sain kõige valgema sääre auhinna. Lisaks sulistasin merevees ja pidutsesin seitsmeni hommikul, mitte 1 vaid 2 ööd järjest.

Sellel järgnes 12 tunnine reis, nimelt ma reisisin taksoga, lennukiga, bussiga, rongiga, trammiga ja taksoga (sellises järjekorras) marsruudil Barcelona-Strasbourg. Ja siin ma siis nüüd olen. Rügan ning valmistun homseks Slovakkiasse sõiduks. Lähme pulma ja hõissa, mis pillerkaar seal toimuma hakkab. Esmaspäeval ma tõenäoliselt ei mäleta enam Barcelona nädalavahetusest midagi, seega hea, et 2 sõna kirja sai. Kohtumiseni!

Ma olen telefonide seeriamõrvar – ma võin veel aru saada, miks ma eelmise telefoni 60 C-ga pesumasinas pesema panin, kuid miks oli vaja uus, ilus, roosa ja tinkivinki telefon nüüd kaks kuud hiljem hommikusse kohvitassi visata, vot seda ma seletada ei oska ning süüdistan selles oma tumedaid instinkte.

Eile meid evakueeriti pool tundi pärast kohale jõudmist Couleur Café’lt, sest tulekahju leek käis katusest välja ning must tossusammas vingerdas taevasse. Ja kõik läks väga libedalt, me alalhoidlikena muidugi kartsime, et 20 000 inimest satub paanikasse, seega võtsime varakult varuväljapääsu kõrvale kohad sisse. Aga nii drastiline asi polnud.

Seetõttu jõime paar tundi kanaliäärsest hotell-tavernis Viies avenüü konjakit. Need, kes Brüsselit ei tunne, noh neile ma ütlen, et seal kanaliäärses Brüsselis Euroopa päritolu inimesi väga palju ei kohta. Ja tavern ning selle pidaja on seal olnud aastast 1918. Toad muideks, on täitsa soodsa hinnaga, kui soovi peaks olema.

Aga see, et ühel päeval nägi nii Buena Vistat, Gotan Projectit kui ka Kelist, oli täitsa väärt. Kanepiuimas inimeste vahel trügimist.