Eelmisel nädalal ma magasin välja. Reede õhtuks olin end välja maganud ning seega sai alguse nädalavahetus teemal “pidu peo otsa ei saa iial otsa”.  Ning oli jälle see aeg, kui ma mõtlesin, et oleks väga kahju Brüsselist ära minna. Mitte ainult pidude pärast, vaid sellepärast, et siin on inimesed, kellele külla minekuks ei pea ette helistama ning kelle juurest ei pea üldse ära minema, ka siis, kui juba hommik käes.

See, et ma väga tihti blogis ei kirjuta, ei tähenda, et ma ei kirjuta. Ma kirjutan vihaga, kui ma mõnel mõttetul koosolekul aega veedan, sellest absurdist, mis toimub. Koosolekul arutatavate tekstide tagakülgedele. Et see jätab mulle illusiooni, et ma olen ise natuke vähem mõttetu ja vähem osaline selles kõiges. Aga üldiselt on mul täiesti zen-attitude välja kujunenud ja ma lihtsalt naeran, isegi vihaga. Kahju, et ma joonistada ei oska, muidu teeks karikatuure. Muide, me kolime lasteaiast minema, arenesime vahepeal ja lastakse jälle täiskasvanute sekka. Lisaks kirjutan ma salaasju salajaste asjade märkmikusse, et mitte kellegi ebamoraalset elulaadi ja enda riivatuid mõtteid maailmale avalikustada. :=)

Puhkus algab kohe-kohe. Lisaks tööelule on absurdi ka eraelus. Mõnikord ma ei tea, kas ka tegelikult, fakte vaadates on kõik täiesti normis, ehk on mul lihtsalt üliarenenud absurditaju.

Olles lõpetanud Murakami “Norwegian Wood”´i lugemise, tuli mu ellu jaapanlane. Kuidas ta teadis?