Selle põhjal, mis jutud eile baarileti taga räägitud said(baarmen langetas kombekalt pilgu, kuid kõrvu ta ju kinni ei toppinud), arvan, et baarmeni amet peab küll üks antropoloogiliselt hariv ja huvitav amet olema. Taksojuht oleks mu teine valik. Stseenid minu eraelust.

Ma olen alati arvanud, et uus aasta algab septembris. Selle vahega, et vana-aasta õhtu on siiski detsembris ja mitte 31. augustil. Ja kohe on see käes, see uus aasta, värske algus, suurpuhastus, taaskohtumised, taasavamised ja lubadused.

September on tõesti-tõesti üks parimaid kuusid: inimesed on puhanud, rutiin ei ole veel murdnud ja pimedus masendanud. Hommikuti on õhk karge ka siis, kui päike paistab ning natuke on tunda kõdunevate lehtede lõhna, ehkki puude lehtedes on vaid mõned kollased laigud.

Ning meenutuseks, autoreid ja täpset sõnastust ei mäleta:

1) “Peas on mul müts ja käes on mul nelgid,

rinnas punane täheke helgib”

2) “Our holidays are over now and we are back at school,

so good to see our friends again and say: How do you do?”

Lugesin just, et Belgia liikluspolitsei on vägagi edukas trahvikoguja ning sain oma esimese parkimistrahvi. Ma olen sellistes asjades üldiselt nii võimatult korralik, et ma ei saagi aru, kuidas see nüüd kõik juhtus.

Once upon a time…. kui ma elasin Lyonis ning lisaks igasugustele suurepärastele omadustele olin rahatu rott, koosnes tutvusringkond ida-euroopa lapsehoidjatest, umbes 7-8 prantsuse mehest (ükski prantslanna ei näidanud selle aasta jooksul isegi sõbralikkust üles, muust rääkimata) + mitmetest ja mitmetest rahatu elu puhul hädavajalikest inimestest – baarmenid, uksehoidjad, restorani omanikust hiina vanaonu jne … Ja üldiselt, kui tead, et uksehoidjad su ilma pikema jututa igale peole sisse lasevad, et mõnikord baari kulul juua saab ning kui tõesti näpud põhjas, on alati võimalus minna hiina onu juurde sööma, siis ega ühe noore inimese elus ju eriti rohkem väljaminekuid pole… Reisida sai hääletades ja sinna, kus tuttavad ees, olgu nendeks kasvõi suvalised tüübid, keda üks kord peol kohatud. Sellised suvalised tüübid osutusid hiljem suurepärasteks võõrustajateks. Ja olen neile siiani tänulik.

Lihtsalt eile väljas käies oli mu kaaslaseks selline inimene, kellel olid kõik need vajalikud tutvused siin Brüsselis olemas. Ja nostalgia tuleb peale, kui maja kulul saadetakse jook pärast seda jooki, mis pidi kindlasti jääma viimaseks ning peole minnes ilma piletita tempel käele lüüakse ning pärast taksojuht allahindlust teeb. Miks minul enam selliseid sõpru ei ole? (no võibolla tõesti on elu edasi liikunud ning samamoodi nagu ma enam pole lapsehoidja on teistest tegelastest saanud laenuhaldurid, juristid, arstid, diplomaadid ja muud lipsustatud inimtüübid)

Ma lugesin Epp Petrone raamatust, kuidas lennukiga reisides ei jõua hing sulle sama kiiresti järgi ning seetõttu ongi olenevalt vahemaast kas siis esimestel tundidel või esimestel päevadel pärast lendamist väga pidetu tunne. See seletab.

Meil on selline november väljas, et hetkel tahaks pigem vaadata kodus “Gray anatoomia” 2. hooaega, kui saada sõpradega kokku. Natuke kurb ja vale, onju. Siiski, täna olen teistsugune, kuigi pingutatult.

Antoine ütles, et hommikul jagati rongis infovoldikuid, kuidas end päikese eest kaitsta. Tõenäoliselt olid need plaanitud kuumadeks suvepäevadeks, kuid kuna selliseid pole Belgias olnudki, siis otsustati täna, kõige pilvisemal vihmasel päeval need reisijatele jaotada. Nöök.

pühendusega edevatele kaksikutele

Aeg, aeg, aeg, aeg…. teha paljusid asju. Näiteks panna kirja “Moulin Rouge – Raili 30″ tipphetked. 

Seekord oli küll Eestimaa nii ilus, kuid mina seal Eestimaal tuhat korda ilusam veel. Ärge üldse uskuge, et te ei saa olla niisama ilus kui Julia või Angelina. Profimeikarite ja juuksurite abiga ning õiges valguses, on just täna ja teie kord olla spectacular, spectacular….

Sünnipäevalaps loomulikult pimestas ja ületas kõiki. Minu kompliment. Lisaks hüüdis ta nii: “I love to be 30! It’s fantastic.” Selle võib panna algusfraasiks raamatusse: “Elu algab kolmekümneselt”, mille järjeks on “50-aastase naise õiged valikud”. :=)

Lisaks teistele sünnipäevalapse lasteaia- ja sõimekaaslastele istusid minuga ühes lauas edevad kaksikud. Kes ütlesid, et neil oleks hea meel olla pandud laulu sisse, kust nad enam välja ei saa. Kaksikutel oli igasugu huvisid, suur kultuurihuvi eelkõige. Ja häbilugu oli see, et nemad teadsid, et meie Miina Härma käis oreliklassis ning mina arvasin, et hoopis klaveri. Lisaks selgitasid nad müsteeriumi, miks Lõuna-Eestis nii vähe elu on – nimelt on inimesed välteunes. Välteunne võib sattuda liialt julgelt kolmandat väldet kasutades. Tahad näiteks öelda, et “vaata seda pilve.” Aga, aga, ettevaatust! Välde jääb kestma, ning sa saad öelda ainult: “vaata seda pil….” ja välteuni kestab sajandeid ning sajandite pärast jälle ärkad ning jätkad “…ve”. Nagu arvata võib, seda pilve seal enam ei ole.

Järgmisel päeval oli saun ja grill, mis päädis A. libastumisega saunalaval ja vastu kerist kukkumisega. A ise oli kraps ja naeratav, hoolimata asjatundlikest kommentaaridest nagu “peaasi, et aju liiga kaua ilma hapnikuta ei oleks.” Ja meie lohutav, et “ära selja peal maga ja jõuludeks saab terveks.” Samas, kui üks meie seas olnud spordiarst A nägi, kutsus ta kohe kiirabi. Ja siit selline näpunäide, et põletushaavadele ei tohi ise midagi peale määrida ja ainult külma vett võib peale lasta ning siis arst kohale kutsuda. Muidu võib asja nässu keerata.  Kiirabiarst ütles niiviisi.

Parlament hakkab vaikselt ellu ärkama. Samas helistas mulle eile osakonnast x üks paaniline prantsuse sekretär, kes küsis küsimusi, millele ma vastuseid ei teadnud, kuid tänas mind siiski selle eest, et ma telefoni vastu võtsin. Korduvalt. Sest et keegi ju ei võta isegi telefoni vastu ja ta on täiesti üksi oma murega.

Portugalia

Saabusin just Portugalist. Te ei ole Portugalis käinud? Minge!
Ühesõnaga – imedemaa. Kahe sõnaga – imeline maa. Lihtsalt fantastikaline kuidas ühes kohas on koos nii palju kultuuri, ilusaid ehitisi, rohelist loodust, metsikuid randu, häid roogi ja toredaid inimesi.  

Esimesel õhtul otsustasime, et kulgeme sinna, kuhu jalad viivad. Jalad viisid metroosse, mis viis sadamasse, kust omakorda laevatati meid jõe teisele kaldale. Olime jõudnud agulisse. Kohalikud olid suht üllatunud, et turist neile külla jõudis. Kõige enam paelus meid restoran nimega “Sardiinikuningas” ja seal õhtustasimegi. Võta nüüd kinni, kas see oli turisti diskrimineerimine või kauge külalise ümmardamine, aga meile kanti ette viilutatud leib (mis tegelikult on sai, nagu me hästi teame) ja kooritud kartulid, samas kui kohalikud maiustasid kuklite ja kartulitega, millel koor ümber. Kalapraad oli igati aus, samuti ka kohalik juust, roheline vein ja oliivid, mida tarbisime reisi jooksul mõõtmatutes kogustes.  

Järgmised kaks päeva möödusid edukalt turisti mängides. Fotokas oli haardeulatuses ja kõik monumendid said pildi peale. Ja lihtsalt meeldetuletuseks, et see on üks suurimaid sporte maailmas, sama väsitav kui shopping. Edasi algas tsill ja rõudtripp, mis oli täis meeldivaid üllatusi ja totakaid olukordi, mis tõid esile hüsteerilisi naerupurskeid. Õnnestus ööbida nii uhkes häärberis kui ka hotellitoas, kus mahtus end vaevalt ümber pöörama, kusjuures see viimane võimalus oli tunduvalt kallim.
Linnas nimega Coimbra sattusime kogemata matustele, kust siiski kiiresti põgenesime. Seal oli ka üliarmas ülikool, mis tekitas innu uuesti studeerima hakata.
Obidose lähedal õnnestus saada personaalne tuur veiniistanduses. Päikesepoisist giid vastas küsimusele, et kuidas ta nii põneva töö peale sattus, lihtsalt ja loogiliselt: “I just like to drink”. Hariduselt oli tegu loomaparasiitide uurijaga, kes teadustööks kuskilt stipendiumi pole saanud.
Siis veel Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem tipp, mida vanasti peeti maailma lõpuks ja võimas ookean, mille ääres saad aru, et oled putukas ja võid susserdada millega iganes, looduse vastu ei saa.
Sintras suutsime lõbustada reisul olevat perekond sellega, et nad olid tunnistajateks meie mägironimisele, tippu jõudmisele ja laskumisele. Kuna kaardi peal oli üks palee teise kõrval, otsustasime veidi jalutada. Arvestamata jäid topograafilised iseärasused. Castelo da Pena asus vaid 4,5 km eemal, aga järsu mäe otsas. Ühesõnaga rühkisime poolteist tundi ja higi voolas.  Meist möödusid bussid, autod ja rattad. Tipus selgus, et ootejärjekord lossi pääsemiseks on 2 tundi, mis tundus meie pingutuse kõrval mõttetu molutamisena. Tagasi vantsides, nägime juba mainitud perekonda. Oma rõõmu nad varjata ei suutnud ja karjusid veelkord üliagaralt “OLA!”  

Viimasel õhtul, tagasi pealinnas, külastasime restorani, kus lauldi fado’sid. Uskumatult ilus, kahju, et sõnadest aru ei saanud. Kelneriks oli Vlad Ukrainast, kes on kuus kuud Rummus veetnud. Väike maailm, mis? Ääri-veeri uurides saime ikka teada, et ta ei istunudki kinni, teenis hoopis sõjaväes ja valvas ise pahategijaid. Tallinna tornid ja pronkssõdur mainiti ka ära. Samuti korrutas ta pidevalt, kui kahju tal on, et ta meie terviseks juua ei saa, ikkagi tööl. Samas käis ta regulaarselt veinikeldri uksest sisse ja välja ning samm muutus tal üha taaruvamaks. Rabotnik, kel on mashina, milles magnetofon, virvendas samuti seal ja diskoteka võimalus pidi ka täiesti olemas olema. Need pakkumised jätsime siiski järgmiseks korraks. Ja veel, õppige vene keelt!

ühe tööpäeva algus

Äratuskell heliseb 4.31. Riietun 10 minutiga. Helistan Tulika taksosse, sealt öeldakse, et jääte ootenimekirja ning kõige varem poole tunni pärast. Helistan Kiisusse – neil ei ole taksot. Helistan Marabusse – neil ei ole taksot. Helistan Tallinna Taksoparki ning vastab Tulika kiisu – kust ma pidin teadma, et see üks ja sama on? Kiisu käratab, et ma juba ju tellisin neilt, ma siin kurtsin, et mure on suur ja vaja lennujaama saada. Kiisu ütles, et ta saab aru, kuid aidata ei saa. Jaanika-paanika! Helistan R-le, kes sama lennu peale minemas, huhh, tal takso olemas ja lubas läbi tulla mu juurest. Vahepeal helistab siiski Tulika kiisu ja ütleb, et nüüd ja kohe on takso all. Ja lennujaamas ma olen. Seal on kaos. Ja järjekorrad. Ja unised inimesed. Ja näuguvad kassid. Ja haukuvad koerad. Ja suletud Estonian Airi kassa. Misiganes. Loomaomanikel kästi turvakontrolliks oma loomad puuridest välja võtta, hoolimata sellest, et hundikoerad on tigedad ja suukorvideta ning kassid hirmunud ning põgenemisvalmis. Loomad elutoas, no tõepoolest. Teisel pool passikontrolli on rahu ja teine maailm. Naistevetsus on järjekord ning ainult üks töökorras kabiin. Maandume Brüsselis. Ground temperature is 14 degrees. Loomulikult on taevas hallid pilved, paksemad kui suhkruvatt. Pagasilindi juures kohtan nii lätlasi kui Viinist tulevaid ungarlasi. Taksosse, kohver kontorisse. Take-away kohvi käes ning croissant hambus, astun 75 minutit pärast algust hispaania keele tundi ning Mauricio hõikab: “Kadri! Hombre! Que maravilla! 5 puntos mas en el examen”. Kuulan, kuidas seina taga itaalia keele klass naeru möirgab -  ja olen kodus jälle.

Rahu. Täna on see päev, kui ma telefonile ei vasta. Lugesin Harry Potteri nüüd läbi lõpuks. Mul on lisaks suur virn, mida lugeda. Nii hea lihtsalt. Ja nii harva, et ma saan ja suudan hommikust õhtuni kodus istuda.

Tahtsin veel lisada, et mehed on paksuks läinud ja üldiselt tundub, et Eestis ei ole kombeks inimesi tutvustada. Või võib-olla lihtsalt mind ei kõlba.