pühendusega edevatele kaksikutele

Aeg, aeg, aeg, aeg…. teha paljusid asju. Näiteks panna kirja “Moulin Rouge – Raili 30″ tipphetked. 

Seekord oli küll Eestimaa nii ilus, kuid mina seal Eestimaal tuhat korda ilusam veel. Ärge üldse uskuge, et te ei saa olla niisama ilus kui Julia või Angelina. Profimeikarite ja juuksurite abiga ning õiges valguses, on just täna ja teie kord olla spectacular, spectacular….

Sünnipäevalaps loomulikult pimestas ja ületas kõiki. Minu kompliment. Lisaks hüüdis ta nii: “I love to be 30! It’s fantastic.” Selle võib panna algusfraasiks raamatusse: “Elu algab kolmekümneselt”, mille järjeks on “50-aastase naise õiged valikud”. :=)

Lisaks teistele sünnipäevalapse lasteaia- ja sõimekaaslastele istusid minuga ühes lauas edevad kaksikud. Kes ütlesid, et neil oleks hea meel olla pandud laulu sisse, kust nad enam välja ei saa. Kaksikutel oli igasugu huvisid, suur kultuurihuvi eelkõige. Ja häbilugu oli see, et nemad teadsid, et meie Miina Härma käis oreliklassis ning mina arvasin, et hoopis klaveri. Lisaks selgitasid nad müsteeriumi, miks Lõuna-Eestis nii vähe elu on – nimelt on inimesed välteunes. Välteunne võib sattuda liialt julgelt kolmandat väldet kasutades. Tahad näiteks öelda, et “vaata seda pilve.” Aga, aga, ettevaatust! Välde jääb kestma, ning sa saad öelda ainult: “vaata seda pil….” ja välteuni kestab sajandeid ning sajandite pärast jälle ärkad ning jätkad “…ve”. Nagu arvata võib, seda pilve seal enam ei ole.

Järgmisel päeval oli saun ja grill, mis päädis A. libastumisega saunalaval ja vastu kerist kukkumisega. A ise oli kraps ja naeratav, hoolimata asjatundlikest kommentaaridest nagu “peaasi, et aju liiga kaua ilma hapnikuta ei oleks.” Ja meie lohutav, et “ära selja peal maga ja jõuludeks saab terveks.” Samas, kui üks meie seas olnud spordiarst A nägi, kutsus ta kohe kiirabi. Ja siit selline näpunäide, et põletushaavadele ei tohi ise midagi peale määrida ja ainult külma vett võib peale lasta ning siis arst kohale kutsuda. Muidu võib asja nässu keerata.  Kiirabiarst ütles niiviisi.

Parlament hakkab vaikselt ellu ärkama. Samas helistas mulle eile osakonnast x üks paaniline prantsuse sekretär, kes küsis küsimusi, millele ma vastuseid ei teadnud, kuid tänas mind siiski selle eest, et ma telefoni vastu võtsin. Korduvalt. Sest et keegi ju ei võta isegi telefoni vastu ja ta on täiesti üksi oma murega.

Portugalia

Saabusin just Portugalist. Te ei ole Portugalis käinud? Minge!
Ühesõnaga – imedemaa. Kahe sõnaga – imeline maa. Lihtsalt fantastikaline kuidas ühes kohas on koos nii palju kultuuri, ilusaid ehitisi, rohelist loodust, metsikuid randu, häid roogi ja toredaid inimesi.  

Esimesel õhtul otsustasime, et kulgeme sinna, kuhu jalad viivad. Jalad viisid metroosse, mis viis sadamasse, kust omakorda laevatati meid jõe teisele kaldale. Olime jõudnud agulisse. Kohalikud olid suht üllatunud, et turist neile külla jõudis. Kõige enam paelus meid restoran nimega “Sardiinikuningas” ja seal õhtustasimegi. Võta nüüd kinni, kas see oli turisti diskrimineerimine või kauge külalise ümmardamine, aga meile kanti ette viilutatud leib (mis tegelikult on sai, nagu me hästi teame) ja kooritud kartulid, samas kui kohalikud maiustasid kuklite ja kartulitega, millel koor ümber. Kalapraad oli igati aus, samuti ka kohalik juust, roheline vein ja oliivid, mida tarbisime reisi jooksul mõõtmatutes kogustes.  

Järgmised kaks päeva möödusid edukalt turisti mängides. Fotokas oli haardeulatuses ja kõik monumendid said pildi peale. Ja lihtsalt meeldetuletuseks, et see on üks suurimaid sporte maailmas, sama väsitav kui shopping. Edasi algas tsill ja rõudtripp, mis oli täis meeldivaid üllatusi ja totakaid olukordi, mis tõid esile hüsteerilisi naerupurskeid. Õnnestus ööbida nii uhkes häärberis kui ka hotellitoas, kus mahtus end vaevalt ümber pöörama, kusjuures see viimane võimalus oli tunduvalt kallim.
Linnas nimega Coimbra sattusime kogemata matustele, kust siiski kiiresti põgenesime. Seal oli ka üliarmas ülikool, mis tekitas innu uuesti studeerima hakata.
Obidose lähedal õnnestus saada personaalne tuur veiniistanduses. Päikesepoisist giid vastas küsimusele, et kuidas ta nii põneva töö peale sattus, lihtsalt ja loogiliselt: “I just like to drink”. Hariduselt oli tegu loomaparasiitide uurijaga, kes teadustööks kuskilt stipendiumi pole saanud.
Siis veel Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem tipp, mida vanasti peeti maailma lõpuks ja võimas ookean, mille ääres saad aru, et oled putukas ja võid susserdada millega iganes, looduse vastu ei saa.
Sintras suutsime lõbustada reisul olevat perekond sellega, et nad olid tunnistajateks meie mägironimisele, tippu jõudmisele ja laskumisele. Kuna kaardi peal oli üks palee teise kõrval, otsustasime veidi jalutada. Arvestamata jäid topograafilised iseärasused. Castelo da Pena asus vaid 4,5 km eemal, aga järsu mäe otsas. Ühesõnaga rühkisime poolteist tundi ja higi voolas.  Meist möödusid bussid, autod ja rattad. Tipus selgus, et ootejärjekord lossi pääsemiseks on 2 tundi, mis tundus meie pingutuse kõrval mõttetu molutamisena. Tagasi vantsides, nägime juba mainitud perekonda. Oma rõõmu nad varjata ei suutnud ja karjusid veelkord üliagaralt “OLA!”  

Viimasel õhtul, tagasi pealinnas, külastasime restorani, kus lauldi fado’sid. Uskumatult ilus, kahju, et sõnadest aru ei saanud. Kelneriks oli Vlad Ukrainast, kes on kuus kuud Rummus veetnud. Väike maailm, mis? Ääri-veeri uurides saime ikka teada, et ta ei istunudki kinni, teenis hoopis sõjaväes ja valvas ise pahategijaid. Tallinna tornid ja pronkssõdur mainiti ka ära. Samuti korrutas ta pidevalt, kui kahju tal on, et ta meie terviseks juua ei saa, ikkagi tööl. Samas käis ta regulaarselt veinikeldri uksest sisse ja välja ning samm muutus tal üha taaruvamaks. Rabotnik, kel on mashina, milles magnetofon, virvendas samuti seal ja diskoteka võimalus pidi ka täiesti olemas olema. Need pakkumised jätsime siiski järgmiseks korraks. Ja veel, õppige vene keelt!