Ma lugesin Epp Petrone raamatust, kuidas lennukiga reisides ei jõua hing sulle sama kiiresti järgi ning seetõttu ongi olenevalt vahemaast kas siis esimestel tundidel või esimestel päevadel pärast lendamist väga pidetu tunne. See seletab.

Meil on selline november väljas, et hetkel tahaks pigem vaadata kodus “Gray anatoomia” 2. hooaega, kui saada sõpradega kokku. Natuke kurb ja vale, onju. Siiski, täna olen teistsugune, kuigi pingutatult.

Antoine ütles, et hommikul jagati rongis infovoldikuid, kuidas end päikese eest kaitsta. Tõenäoliselt olid need plaanitud kuumadeks suvepäevadeks, kuid kuna selliseid pole Belgias olnudki, siis otsustati täna, kõige pilvisemal vihmasel päeval need reisijatele jaotada. Nöök.