Once upon a time…. kui ma elasin Lyonis ning lisaks igasugustele suurepärastele omadustele olin rahatu rott, koosnes tutvusringkond ida-euroopa lapsehoidjatest, umbes 7-8 prantsuse mehest (ükski prantslanna ei näidanud selle aasta jooksul isegi sõbralikkust üles, muust rääkimata) + mitmetest ja mitmetest rahatu elu puhul hädavajalikest inimestest – baarmenid, uksehoidjad, restorani omanikust hiina vanaonu jne … Ja üldiselt, kui tead, et uksehoidjad su ilma pikema jututa igale peole sisse lasevad, et mõnikord baari kulul juua saab ning kui tõesti näpud põhjas, on alati võimalus minna hiina onu juurde sööma, siis ega ühe noore inimese elus ju eriti rohkem väljaminekuid pole… Reisida sai hääletades ja sinna, kus tuttavad ees, olgu nendeks kasvõi suvalised tüübid, keda üks kord peol kohatud. Sellised suvalised tüübid osutusid hiljem suurepärasteks võõrustajateks. Ja olen neile siiani tänulik.

Lihtsalt eile väljas käies oli mu kaaslaseks selline inimene, kellel olid kõik need vajalikud tutvused siin Brüsselis olemas. Ja nostalgia tuleb peale, kui maja kulul saadetakse jook pärast seda jooki, mis pidi kindlasti jääma viimaseks ning peole minnes ilma piletita tempel käele lüüakse ning pärast taksojuht allahindlust teeb. Miks minul enam selliseid sõpru ei ole? (no võibolla tõesti on elu edasi liikunud ning samamoodi nagu ma enam pole lapsehoidja on teistest tegelastest saanud laenuhaldurid, juristid, arstid, diplomaadid ja muud lipsustatud inimtüübid)