Siis, kui Strassus pole palju tööd, on siin päris tore, jõuab osaleda kontoriklatisis, käia igal õhtul väljas söömas, dringitamas ja mõnikord isegi tantsutamas, saab käia päeval pargis jalutamas, vastata ammu vastamata e-kirjadele, tegeleda terminoloogiaga, laulda “ei ole ma veel selles eas” ja teha muud tsirkust (hüüda, et oi, minu tomatikesed on niiiii armsakesed seal sahtlis, veerevad). Seekord siis oli selline kord. Nüüd aga lähen Alsace’i veinikülasid avastama. Ja seal on nii ilus ja teedel on käänud.

Öösel ärgates võttis oma 5 sekundit (mis on mõtlemise jaoks pikk aeg), et leida vastus küsimustele: kus ma olen? mis päev on? mis riigis ma olen? miks? ja kas on hommik või õhtu?

Et kui elustiil on selline, et kolme ööd ühes voodis võib juba püsisuhteks nimetada, ei peaks sellised öised paanikahetked üllatuseks olema.

Nädalavahetuse veetsin Luksemburgis ning nagu tõdesime – sealses elus on kvaliteeti – kuigi ise sinna tagasi elama minna ei igatse. Keegi tark ütles, et kui tahad, et õnnelikud mälestused säiliksid, ei tohi nende toimumiskohta naasta. :=)

No vot ja nüüd istun sama õnnelikuna Strasbourgis, soojakraade oli 26, siis kui veel päike paistis. Nädalavahetusel ka, nii hea oli muru peal pikutada ja külm üldse ei olnud. Lisaks on luksisõbrad kolinud cityst välja – seega möödus pool nädalavahetust lehmade ja vasikate seltsis. Kes meist ei igatseks sellist elu?

Kõik on hästi ja minus on harmoonia, rohkem ei olegi midagi öelda. Inimesed on ka nii toredad, rohkem kui ühed inimesed.

Hambaarstidel ja skulptoritel on palju ühist, ma arvan, ning lisaks soovis ta mulle ilusat aastalõppu.

Eelmisel nädalal toimus osakonna pidu, mis osutus prognoosidest palju paremaks. Kui sa näed ikka inimesi Rootsi disko järgi hüppamas, neidsamu inimesi, keda sa 3 aasta jooksul ilma ülikonnata näinud pole, siis kipudki mõtlema, et igaühes on peidus inimene. :=) Eile saatsin siis neile ülikondadesse/kostüümidesse peitunud inimestele pilte. Naisinimesed vastasid eranditult, et aitäh ja veel suurem aitäh, et sa neid fotosid kõikidele ei saatnud. Meesinimesed millegipärast olid vähem kriitilised ja arvasid, et toredad pildid on. Elus vist ongi nii.

kastanimunad ja päike ja sügise lõhn ja uued riided ja sõbrad ja meenutused ja rahvamassid ja naer ja lootus ja hispaania keel ja london ja kohtumised ja raamatud ja take-away kohvi ja inglaste head kombed ja performance ja Thames  ja inglise naiste riietumisstiil  ja Bakerloo liin ja naljakad nimed ja uudised ja “Suvi” ja intriig ja Queen Mary ja veel kord kastanimunad.

Londonis meeldis lisaks muule seetõttu, et kohtusin inimesega, kellega sai kohe juua bailey’st ja rääkida teemal, et mis on armastus ja kas abielu on loomulik kooselu vorm ja kas UK peaks ühinema eurotsooniga ja kas murtud süda saab parandada ja et ämblikud on evil, sest neis on allasurutud energia.

lugu sellest, miks taksodega on kitsas käes

See kõik algas eile ja selle nimi on ramadan. Nimelt nii natuke enne päikseloojangut järgmised kuu aega Brüsselis taksot tellida ei ole mõtet. Või siis tuleb varakult tellida. Kuna paljud taksojuhid on moslemid ning nad ei saa enne süüa, kui päike kukub, lähevad nad loojanguks koju sööma ning taksode arv selle paari tunni jooksul langeb kardinaalselt. Eile minu Iraanist pärit taksojuht seletas kõik ära, ise ta ramadani ei pühitse.

P.S. Ja ausalt, ma ei olnud varem märganud, et siin sünagoogide ees automaatidega mehed valvel on.

Pärast sellesuvist Eestis käimist olin ma nii tühi, et umbes kaks nädalat pärast seda ei suutnud Brüsselis inimestega suhelda ning ekstreemsematel juhtudel lülitasin isegi telefoni välja, et keegi mulle helistada ei saaks ja ma ei peaks hakkama seletama, kuidas ma pärast 2-nädalast puhkust lihtsalt nii väsinud olen. 

Ja nüüd ma mõtlen, et midagi on valesti. Et nii see ei peaks olema. Et võib-olla ma üritan alles hoida suhteid, mida enam tegelikult ei ole. Võib-olla ei ole võimalik kohtuda x päeva jooksul x-korda-x inimestega, kes kõik samu jutte ootavad. Tõesti, juba kolmandat korda lühikese ajavahemiku jooksul samu asju rääkides hakkan ma endale tunduma rikkiläinud ja täiesti loominguvaese inimesena.  Kokkuvõttes tuleks järgmine kord Eestis-olemisele teistmoodi läheneda, võimalik, et loobuda enesepettusest nagu oleks mitmes riigis sama intensiivsusega “elu” hoidmine võimalik. Et kui on õige aeg, küll siis jälle õiged inimesed kokku saavad. Ning sõbrad, teil on Brüsselisse sama pikk maa tulla. :=)

Minu uue aasta resolutsiooni tulemusel hakkasin nüüd hip-hopis käima ühes tantsukoolis. Seal on parkla ka, ning kuna enamik autojuhte on naised, on autod väga kenasti risti-rästi ja viltu ja kõverasti pargitud ning kui ma eile jälle ukerdasin minuteid mingit lihtsat manöövrit sooritades, siis kogu autode rodu naisjuhtidega täiesti mõistvalt ja rahulikult suhtus sellesse ja keegi ei tulnud ütlema, et mademoiselle, äkki ma pargiks teie auto ise ära. See on endiselt teema. Käisin lõunatamas Sauliuse ja Pauliusega, uskumatud on need leedukate nimed ikka.