Pärast sellesuvist Eestis käimist olin ma nii tühi, et umbes kaks nädalat pärast seda ei suutnud Brüsselis inimestega suhelda ning ekstreemsematel juhtudel lülitasin isegi telefoni välja, et keegi mulle helistada ei saaks ja ma ei peaks hakkama seletama, kuidas ma pärast 2-nädalast puhkust lihtsalt nii väsinud olen. 

Ja nüüd ma mõtlen, et midagi on valesti. Et nii see ei peaks olema. Et võib-olla ma üritan alles hoida suhteid, mida enam tegelikult ei ole. Võib-olla ei ole võimalik kohtuda x päeva jooksul x-korda-x inimestega, kes kõik samu jutte ootavad. Tõesti, juba kolmandat korda lühikese ajavahemiku jooksul samu asju rääkides hakkan ma endale tunduma rikkiläinud ja täiesti loominguvaese inimesena.  Kokkuvõttes tuleks järgmine kord Eestis-olemisele teistmoodi läheneda, võimalik, et loobuda enesepettusest nagu oleks mitmes riigis sama intensiivsusega “elu” hoidmine võimalik. Et kui on õige aeg, küll siis jälle õiged inimesed kokku saavad. Ning sõbrad, teil on Brüsselisse sama pikk maa tulla. :=)

Minu uue aasta resolutsiooni tulemusel hakkasin nüüd hip-hopis käima ühes tantsukoolis. Seal on parkla ka, ning kuna enamik autojuhte on naised, on autod väga kenasti risti-rästi ja viltu ja kõverasti pargitud ning kui ma eile jälle ukerdasin minuteid mingit lihtsat manöövrit sooritades, siis kogu autode rodu naisjuhtidega täiesti mõistvalt ja rahulikult suhtus sellesse ja keegi ei tulnud ütlema, et mademoiselle, äkki ma pargiks teie auto ise ära. See on endiselt teema. Käisin lõunatamas Sauliuse ja Pauliusega, uskumatud on need leedukate nimed ikka.