Kuigi enne Argentiinasse minekut lähen ma veel Lyoni (homme) ja Strasbourgi (ülejärgmisel nädalal), siis ma olen suutnud end juba täiesti üles keerata. Reisiootusega. Reisimise suuri võlusid on söök. (suuri muresid ka, kui mind tabab nt kõhutühjus siesta ajal ning kes veel ei tea, siis tühi kõht teeb mind agressiivseks. Nii et kui mängida sõnamängu, kus peab ütlema asju, mis on käekotis, siis banaan on minu puhul täiesti adekvaatne vastus). Aga ma nüüd tõesti püüan end igasugu toidunimedega kurssi viia, et mis näiteks on provoleta, bondolita de cerdo, hesperidina jne, jne, jne.

Mind teeb murelikuks Putini ettepanek ELiga ühise inimõiguste instituudi loomiseks, mis hakkaks keskenduma inimõiguste olukorrale Euroopas ning ei tasu arvata, et peamine küsimus ei oleks vene vähemuste olukord ELis. Head strateegid on nad, midagi ei ole öelda, sest ma ei tea, kas sellisest ettepanekust on võimalik viisakalt keelduda.

seda ja teist

oo jaa. ma tahaksin ka natukene euroametnike intelligentsuse asjus sõna võtta.
kolleeg Vanast-Euroopast rääkis, et nägi telesaadet Eesti kohta. kirjeldas väga tabavalt meie kauneid metis ja järvi ja saari. rahulik ja roheline ja müstiline oli tema mulje. mina kiitsin takka, et just niisugune minu maa ongi, tasub külastada. selle peale tuli vastus, et näed jah, kes oleks arvanud, et endises Jugoslaavias nii tore ikka kõik on. ma julgesin teda valgustada, et päris Jugoslaaviaga tegu ikka ei ole, mille peale kolleeg Vanast-Euroopast oli väga üllatunud…

järgneb kiidulaul Montonile. lisaks sellele, et mulle see kaubamärk väga meeldib ja selga istub ja kõik need muud asjad, on selgunud, et samad tunded valdavad ka ühte Läti kolleegi. nimelt, oleme me kahel korral kandnud samal päeval sama seelikut. kummastav…

Brüsselis elades ei või just liiga kindel olla, et belglastega sõbraks saad. Samuti ei või Brüsseli flaamid liiga kindlad olla, et neil oma emakeeles suhelda õnnestub – teenindussfäär räägib prantsuse keelt, töö võib olla inglisekeelne ja kodus näiteks ootab saksakeelne tüdruksõber. No minul õnnestus jälle paari flaamiga sõbruneda ning neile mojitode (baar: Jesus Paradise) vahel vabandada, et miks ma flaami keelt ei õpi. Sest lihtsalt ei ole vaja. Ja et ma ei saa õppida korraga hispaania ja flaami keelt. Flaami keel on hirmus inetu ka, aga seda ma neile ei öelnud.

Mulle üldse ei meeldi oma hispaania keele grupp. Meil on igal semestril uus grupp ning seekord on juhtunud nii, et mind ja ülejäänud inimesi eristavad järgmised näitajad:

a) mina töötan parlamendis ja nemad komisjonis

b) olen ainuke uutest liikmesriikidest

c) keskmine vanusevahe minu ja teiste vahel on 20 aastat.

Ja ma ei taha nii öelda, aga ma pean, sest nii ma tunnen. Nad on igavesed tümakad, sellised templiametnikud (Triinu leiutatud sõna). Need, kes ütlevad, et sul on üks tempel puudu ja saadavad sind teise templiametniku juurde, kes ütleb, et sul on teine tempel puudu või siis kontrollib kivinäoga templirida ja kõiki lisadokumente mis sa esitad ja lööb lõpuks lisatempli templiritta.

Ja siis nad ei laena mulle oma õpikut koopiate tegemiseks, sest nad ütlevad, et kõigi suhtes kohalduvad samad eeskirjad ning mina pean endale ise raamatu ostma ja seda rasket raamatut kaasas tassima. Sest raamat on nende jaoks ka raske. Siis nad ei salli immigrante (poolakad on ka nende jaoks immigrandid) ning vaatavad kulmukergitusega minu poole ja ütlevad, et nad kartsid, et 2004. aasta laienemisvooru riikidest tulevad kõik inimesed lääneriikidesse elama ja võtavad nende töö ära. Ning lisavad kuritegevust. Kuigi nüüd nad avastasid, et kõik ei tulnudki. Siis nad ütlevad veel nii, et noh, need Balti riigid, me ei tea neist midagi ja lisaks on neid kolm, kes neid jõuab selgeks õppida. Aga samas on neil üsna kindel arvamus selle kohta, et tsivilastsioon sinna endisesse nõukogude liitu vaevalt jõudnud on. Mul on enamasti raev hinges, kui hispaania keel lõppeb. Õpetaja on tshiilist ja tema nimi on Paula ja tema on tore ning räägib, et kõik, kes elavad Ameerika mandril, on ameeriklased ning tal on raske mõista seda, miks siin alati küsitakse, et kust sa pärit oled. Ja kui tema ütleb, et Saksamaalt, siis inimesed küsivad, et ei-ei, kust sa päriselt pärit oled? See on umbes sama asi, nagu eestlased tunnevad, et isegi kui on Eesti kodakondsusega vene rahvusest inimene, siis nagu ei saa sellega leppida, et tema kohta eestlane öelda. Võib-olla see Eesti kodanikust venelane ka ei lepiks sellega.

Pikka möla kokku võttes – midagi ei ole teha, isegi üks ungarlane pakkus, et eks Eesti seal kuskil Afganistani lähedal ole. Enamik inimesi ei tea meist midagi, aga kui need on inimesed, kes töötavad ELi institutsioonides, on midagi valesti.

Hunti ikka ei ole, kuid Punamütsike on juba laulu üles võtnud ja kõnnib ülesmäge… või nii ta arvab…

Punamütsikese plaati mäletate? Selle B poolt, seal, kus nad mängisid niimoodi, et hunti enam ei olnud (panid ta kappi kinni või midagi). Ja siis Punamütsike muudkui kõnnib ja kõnnib ja kõnnib ja nopib lilli ja elu on ilus ja haigutab ning ütleb: “Aga igav on…”  ja siis teised noogutavad ja ütlevad: “Hundita mets” ja Punamütsike kõnnib ja kõnnib ja kõnnib ning igav on see hundita mets. Vot mul on samamoodi praegu.

kahe nädala vahel

Kuna kõiki ju huvitab, et mida ma tegin nädalavahetusel, siis siin on ülevaade. (Mul on mõnikord huvitavaid mõtteid ka, aga ma ei jõua nende kirjapanemiseni üldiselt).

Reedel tormasin natuke enne südaööd kodunt välja, unustades telefoni ning tegemata enne konkreetseid kokkuleppeid, seetõttu esimese dringi jõin üksinda baarileti taga konutades ning inimesi vaadates. Seal baarileti taga oli teisi üksikuid luusereid ka. Aga kõik läks paremaks ning ma ikkagi sain inimestega kokku ja tee viis Theatre du Vaudeville’i, kus toimus pidu nimega “Love is war” ja riietusteema oli anarhistlikult shikk (eksole, meil kõigil on ju sellise sildiga riideid kapis). Aga pidu oli üle hulga aja selline, kuhu inimesed pidutsema ja mitte paarituma lähevad, nii et tore jälle.

Laupäeval olin Ardennides sünnipäeval ning tõesti, alates sellest, kui ma ise laps olin, pole nii lasterikkas seltskonnas viibinud. Matkasime ja grillisime ja sõime ja ilm ja elu olid ilusad. Hekiskulptuure käisime Durbuy’s ka vaatamas. Kannatlikkuse meistriteosed.

Ja eile käisin maailma pressifoto näitusel. Ning see on jälle selline üritus, et kui enda elu kehvavõitu tundub (et noh rutiin ja eneseteostus lonkab ja kas osta punased või mustad kingad ning salatikaste oli natuke halb ja auto peal on kriim ning kraanist tuleb leige vesi ja vihma sajab ja belgia teenindus ei ole sõbralik ja miks ma pean järjekorras seisma ja miks keegi hiljaks jääb ja miks vastutulija mind müksas ning miks on mitu pidu samal õhtul jne jne – minu elu probleemid onju), siis pärast seda näitust keerab kõhus, kuid on arusaamine, et puudub igasugune õigus virisemiseks, sest lihtsalt nii damn lucky olen/oleme.

Pärast seda oli pühapäevane squash ja pärast seda oli järjekordne minu elu probleem – nimelt ma käisin kinos nagu nii halba filmi vaatama, et pärast oli selline tunne, et peaks filmitegijatele kirjutama ja need kaotatud kaks tundi oma elust tagasi küsima.

P.S. Kütteperiood on alanud.

Eile ma käisin kuulamas Aafrika reggaet. ABs, kus suitsetamine on keelatud, hõljus magus kanepisuitsupilv ja valged rastapatsidega inimesed õõtsusid ja huilgasid. Lauludes olnud sõnumi võin lühidalt kokku võtta järgmiselt: Africa wants to be free; Africa, Africa; quittez le pouvoir shallallaa, quittez le pouvoir, Sarkozy; mon pays Cote d’Ivoire, je ne veux pas te voir prendre les armes; la Belgique va mal, va mal, va mal, va mal…; quelqu’un m’a dit que je suis musulman, mais non, je suis congolais, oo-oo; Africa, Africa; chaque jours la meme image, le meme reportage ja lõpuks Aafrika-Mehhiko unistus, milleks on: OVREZ LES FRONTIERS, OUVREZ LES FRONTIERS, OVREZ LES FRONTIERS!!!!

Ja ma tean, et ma olen valge rämps, kuid ma siiski ei suutnud ilma irooniata sellesse suhtuda. Kontsert mulle meeldis muidu.

Kuna naiste teema on mulle südamelähedane, siis palun, võimalik alla kirjutada petitsioonile naiste suguelundite moonutamise vastu. Rohkem infot siit.

Ning natuke uskumusi, mis selle “traditsiooni” taga on (võetud samalt leheküljelt):

“

Myths and beliefs

For some ethnic groups, women who are not excised are considered as impure and unable to control their sex drive. Others believe that the clitoris can poison men or the baby to be born, or that it can poison the penis during sexual relations. Others think that the clitoris is a male organ which must be cut so that the little girl can become a real woman.”

ametnikunali

A man in a hot air balloon over the Belgian countryside realized he was lost. He reduced altitude and spotted a woman below. Descending a bit more he shouted, “Excuse me, can you help? I promised a friend I would meet him an hour ago but I don’t know where I am”.The woman replied, “You’re in a hot air balloon, approximately 30 feet above the ground, between 40/41 degrees latitude, north, and 59/60 degrees west, longitude. You must be a middle-grade Commission Official”, said the balloonist. “I am”, replied the woman, “I’m a Grade A*8. How did you know?” “Well”, answered the balloonist, “everything you told me is technically correct but I have no idea what to make of your information and the fact is, I am still lost. Frankly, you’ve not been much help at all. If anything, you have delayed my trip.”The woman below responded, “You must be a Senior Commission Official”.
“I am,” replied the balloonist, “But how did you know?” “Well,” replied the woman, “you don’t know where you are or where you are going.You have risen to where you are due to a large quantity of hot air. You made a promise which you have no idea how to keep, and you expect people beneath you to solve your problem. The fact is you are in exactly the same position you were in before we met, but now, somehow, it’s my fault”