Ma tulen hommikuti tööle üle mitme silla. Üks sild on selline, mida renoveeritakse juba vähemalt pool aastat ning Belgia kombe kohaselt jäädaksegi renoveerima. Teine sild on selline, kust inimesed, kellele enam elada ei meeldi, alla hüppavad. Selle silla käsipuude külge seovad teised inimesed, kes oleksid tahtnud, et allahüpanutele oleks edasi elada meeldinud, lilli ja kirjakesi: a la “Au revoir Jean-Claude”. Nüüd on silla mõlemasse otsa kõnniteele suurte tähtedega ja valge värviga kirjutatud: “Pont des suicides” – ja mulle jällegi ei meeldi, et ma pean päevas vähemalt kaks korda mõtlema selle peale, miks Jean-Claude enam elada ei tahtnud.
Posted by katjusha 