kontsertidest

Pühapäeval käisin Angelique Kidjo kontserdil. Üle hulga aja parim. Nii väike naine ja nii palju karismat. Ja huumorit. Ning atmosfäär, mille ta tekitas oli suu-re-pä-ra-ne ja mulle meeldis, et ta üritas laulude vahel ka oma sõnumit edastada – peace, tolerance, identity, joy of life. Mingi hetk kutsus ta inimesed lavale tantsima ning see oli jälle üks neid kordi, kui valged inimesed olid lihtsalt võimatult kohmakad ja piinlikud kõigi nende kohalike Aafrika inimeste vahel, kes väänutasid sellist tantsu trummipõrina saatel, et kui ei oleks näinud, siis ei usuks.

Eile käisin noori briti rokkareid kuulamas-vaatamas – Air Traffic nimeks. Ja nad olid nii armsakesed ja entusiastlikud. Midagi rohkemat nad küll öelda ei osanud, kui et “It’s pretty awesome to be here. It fucking amazing. Thank you”. Publik oli selline, et oleks nagu keskkooli peole sattunud. Institutsioonides liikudes ununeb kuidagi ära, et noored inimesed ka olemas on. Aga need noored, vabandage, sellist asja pole ma näinud veel, et rokk-kontserdi ajal lihtsalt seistakse ja mobiiltelefoniga filmitakse. Halloo, noored, hüppama peab!

Selline Alsace’i nädalavahetus oli siis

Mind muudab kummaliselt õnnelikuks asjaolu, et ilm viimased 3 päeva ehk terve senise oktoobrikuu erakordselt sitt on olnud. Terve Brüssel on mu meelest päev läbi kestvas udus ja vihmas ja puude lehed mädanevad jalge all ja jube vastik on kõik tegelelikult. Aga mina tunnen end nagu täna hommikul, kui suur räpane ja haisev prügiauto mööda põrises (täna on Ixellis prügipäev!), et oi, milline kontrast – selline kole auto ja selline ilu nagu mina,  kõrvuti. :=)