Punamütsikese plaati mäletate? Selle B poolt, seal, kus nad mängisid niimoodi, et hunti enam ei olnud (panid ta kappi kinni või midagi). Ja siis Punamütsike muudkui kõnnib ja kõnnib ja kõnnib ja nopib lilli ja elu on ilus ja haigutab ning ütleb: “Aga igav on…”  ja siis teised noogutavad ja ütlevad: “Hundita mets” ja Punamütsike kõnnib ja kõnnib ja kõnnib ning igav on see hundita mets. Vot mul on samamoodi praegu.