Punamütsikese plaati mäletate? Selle B poolt, seal, kus nad mängisid niimoodi, et hunti enam ei olnud (panid ta kappi kinni või midagi). Ja siis Punamütsike muudkui kõnnib ja kõnnib ja kõnnib ja nopib lilli ja elu on ilus ja haigutab ning ütleb: “Aga igav on…” ja siis teised noogutavad ja ütlevad: “Hundita mets” ja Punamütsike kõnnib ja kõnnib ja kõnnib ning igav on see hundita mets. Vot mul on samamoodi praegu.
oktoober 23, 2007 kell 18:10 |
oh! mina mäletan punamütsikese plaati! ja ma arvasin juba, et keegi peale minu ja mu venna ei mäleta seda enam. ja no ema ka, sest ta oli sunnitud seda ööd ja pöevad kuulama:P
a muide, see, kus hunt oli kohvris kinni, oli A-pool. sest seal alguses kõik halasid, et ei taha hunti jne. ja siis tuligi siuke ninnunännu punamütsike. palju päiksekesi taevas ja nii;) ja hundi asemel tuli punamütsikesele vastu jänes!!!
aga B-poolel lasti hunt kohvrist välja ja kõik käis oma vana rada.
keegi võiks selle plaadi mp3-ks teha ja internetti üles panna:)
oktoober 24, 2007 kell 17:14 |
Usalda veel mälu! Kõik pooled on sassis…
Aga, laulaksin ma selle peale: reuma on mul kontides ja sukka muudkui koon, oma lapselapsele ma rõõmu muudkui toon, iga päev, kui aega saan…
Aga miks kohvrisse? Kas nad olid rändteater huvitav? Äkki panid ikka sahvrisse…
Ja siis veel see Buratino plaat, kus oli naerulaul ning lisaks ütles üks seal, et kui ta suureks saab, siis läheb isegi Narva. (Ja mitte Narvasse). See mulle väga meeldis.
oktoober 25, 2007 kell 11:25 |
eiei, seda narvaminekut ütles ka see jänes sealt punamütsikesest!
äkki oligi rändteater. jänes leiti ka minu meelest kohvrist. no et umbes “mis meil siin ongi… kaabu… kepp… jänes… Jänes! kas sina ei tahaks Punamütsikesele metsas vastu tulla?” – “e-ei, mina ei saa, mina kardan” ja nii see läks:) pärast oli jänes jumala ülbe ja ei kartnud kedagi (ja lubas isegi narva minna) – kuni hunt kohvrist välja lasti. siis oli küll “kohvrisse, kohvrisse, pane mind kohvrisse, ruttu!”
oktoober 25, 2007 kell 11:32 |
Hästi, kui ma jõulude ajal Eestisse tulen, siis panen grammofonil plaadi jälle keerlema ja kuulan üle, et kuidas ikka täpselt kõik oli.
Aga selle mäluga on nii, et äkki olen ma omale pool elu välja mõelnud ja kohandanud nii nagu paremini sobib ja mugavalt unustanud ebameeldivad seigad?