Brüsselis elades ei või just liiga kindel olla, et belglastega sõbraks saad. Samuti ei või Brüsseli flaamid liiga kindlad olla, et neil oma emakeeles suhelda õnnestub – teenindussfäär räägib prantsuse keelt, töö võib olla inglisekeelne ja kodus näiteks ootab saksakeelne tüdruksõber. No minul õnnestus jälle paari flaamiga sõbruneda ning neile mojitode (baar: Jesus Paradise) vahel vabandada, et miks ma flaami keelt ei õpi. Sest lihtsalt ei ole vaja. Ja et ma ei saa õppida korraga hispaania ja flaami keelt. Flaami keel on hirmus inetu ka, aga seda ma neile ei öelnud.
Mulle üldse ei meeldi oma hispaania keele grupp. Meil on igal semestril uus grupp ning seekord on juhtunud nii, et mind ja ülejäänud inimesi eristavad järgmised näitajad:
a) mina töötan parlamendis ja nemad komisjonis
b) olen ainuke uutest liikmesriikidest
c) keskmine vanusevahe minu ja teiste vahel on 20 aastat.
Ja ma ei taha nii öelda, aga ma pean, sest nii ma tunnen. Nad on igavesed tümakad, sellised templiametnikud (Triinu leiutatud sõna). Need, kes ütlevad, et sul on üks tempel puudu ja saadavad sind teise templiametniku juurde, kes ütleb, et sul on teine tempel puudu või siis kontrollib kivinäoga templirida ja kõiki lisadokumente mis sa esitad ja lööb lõpuks lisatempli templiritta.
Ja siis nad ei laena mulle oma õpikut koopiate tegemiseks, sest nad ütlevad, et kõigi suhtes kohalduvad samad eeskirjad ning mina pean endale ise raamatu ostma ja seda rasket raamatut kaasas tassima. Sest raamat on nende jaoks ka raske. Siis nad ei salli immigrante (poolakad on ka nende jaoks immigrandid) ning vaatavad kulmukergitusega minu poole ja ütlevad, et nad kartsid, et 2004. aasta laienemisvooru riikidest tulevad kõik inimesed lääneriikidesse elama ja võtavad nende töö ära. Ning lisavad kuritegevust. Kuigi nüüd nad avastasid, et kõik ei tulnudki. Siis nad ütlevad veel nii, et noh, need Balti riigid, me ei tea neist midagi ja lisaks on neid kolm, kes neid jõuab selgeks õppida. Aga samas on neil üsna kindel arvamus selle kohta, et tsivilastsioon sinna endisesse nõukogude liitu vaevalt jõudnud on. Mul on enamasti raev hinges, kui hispaania keel lõppeb. Õpetaja on tshiilist ja tema nimi on Paula ja tema on tore ning räägib, et kõik, kes elavad Ameerika mandril, on ameeriklased ning tal on raske mõista seda, miks siin alati küsitakse, et kust sa pärit oled. Ja kui tema ütleb, et Saksamaalt, siis inimesed küsivad, et ei-ei, kust sa päriselt pärit oled? See on umbes sama asi, nagu eestlased tunnevad, et isegi kui on Eesti kodakondsusega vene rahvusest inimene, siis nagu ei saa sellega leppida, et tema kohta eestlane öelda. Võib-olla see Eesti kodanikust venelane ka ei lepiks sellega.
Pikka möla kokku võttes – midagi ei ole teha, isegi üks ungarlane pakkus, et eks Eesti seal kuskil Afganistani lähedal ole. Enamik inimesi ei tea meist midagi, aga kui need on inimesed, kes töötavad ELi institutsioonides, on midagi valesti.
Posted by katjusha 
Posted by katjusha 