Siiski, siiski…. Air France teavitab, et: Suite a la greve de la SNCF votre train est remplacé par un bus au depart de Bruxelles.

Hommikul oli Luksemburgis -4 kraadi ja esimest korda sain auto akendelt jääd kaapida. Chalise’i CD-karbiga. Kuid hea värske oli, mulle nii meeldis, et kõik sillerdas päikse käes ja et suust tuli palju auru. Nii ammu pole seda juhtunud.

Homme siis asun Buenos Airese poole teele. Ma olen seda reisi nii kaua oodanud (vähemalt 2 kuud) ja päris palju lugenud ja eufooriliselt erutunud ning nüüd hiljuti ka värskelt käinute reisimuljeid kuulanud, et ma natuke kardan, et a) ma lähen sinna ja kõik ongi nii nagu ma ette kujutan ja mind ei üllata miski b) ma lähen sinna ja minu ilus ettekujutus kukub kolinal kokku (nagu juhtus St Peterburgiga näiteks). Noh, ma pigem siiski usun varianti c – et kõik on nii tore nagu ma olen ette kujutanud, aga sellise väikese twistiga, mille tajumiseks peab ikka ise kohal käima.

Lendan läbi Pariisi ja sinna saab rongiga. Ning Prantsusmaa ju teadupärast streigib. Thalys siiski peaks toimima. Mind kohe siiralt huvitab, et kauaks Sarkozyl meelekindlust jätkub, oma reformiplatvormi läbisurumisel.

Aga mis siis ikka, hasta la vista ning võib juhtuda, et ma satun kuskil interneti kohvikus enne tagasitulekut kirjutama, kuid kindel ei saa olla. Seniks kõike head!

Täna on nii,  et tahaks midagi kirjutada, kuid 11 tundi siin asbestimajas on ära nüristanud ja noh, nagu ei mõika midagi enam. Ära ka ei saa minna, neetud. Strassus tuli taevast paar lärakat alla täna, vist lumi. Muidu olen ikka positiivne endiselt ja juba ootan seda, kuidas ma pühapäeva hommikul päikselises Buenos Aireses maandun ja ongi kõik novembriga. Sest kui tagasi tulen, on juba detsember ning jõulud ja ilusad asjad juhtuvad ja kõik on parem.

Asjadele on hea joon alla tõmmata. Täna tõmbasin joone alla konkuuritamisele (kes teab see teab onju mis kõik selle sõna taga peitub). Aitab! Konkuur, mis algas 2006. aasta suvel ja mille intervjuu oli täna ning mille tulemused tulevad märtsis. Ei tõesti, rohkem ma ei kavatse osaleda. Võib-olla 10 aasta pärast.

pildikesi lyonist

Tulevastele tööandjatele tahan öelda seda, et kui töö tegemine on nõutav/vajalik, suudan ma sellega suurepäraselt ilma blogide lugemise/kirjutamiseta tegeleda, kuid viimasel ajal tundub, et nõutav on vaid mu kohalolek ja paaril koosolekul istumine ning paar korda päeva jooksul send või save nupu vajutamine. Ausalt, aga minu süü ka ei ole, et ka selliste päevade eest palka makstakse. :=) 

Nädalavahetusel olime Krissuga Lyonis oma lapsehoidja-aegu meenutamas. Külaskäigu organiseerisime muidugi nii hästi, et enne oma sõpradega nõu ei pidanud, seega olid nad kõik Sebastienil Stockholmis külas, kuid Ericu korter oli meie kasutuses ja võibolla, et nii oligi rahulikum. Korter oli suurepärane näide sellest, kuidas kõik eluks vajalik on võimalik 25 ruutmeetrile paigutada.

Muidu täitsid seda pikka kõigi pühakute nädalavahetust lõputud jalutuskäigud – tänavatel, parkides ja jõekallastel. Söömine kõigis neist restodes, kus vanasti maksta ei jõudnud. (lisaks tellisin mingi õuduse lyoni-spetsialiteedi, mis nägi välja ja maitses nagu kiuline pekk ning mille prantsuskeelsest nimest ma muidugi seda aimata ei osanud. õnneks kokk tuli ja küsis, et kas ma teadsin, mida tellisin ning tegi lohutuseks lisatasu võtmata uue roa. kokale vist juba telefonis oli krissu meeldima hakanud või igatahes ta “vana sõpruse” märgiks oli nii lahke). Käisime ka Ayers Rockis, kus kooliaastal 2001/2002 sai lugematuid tunde laudedel tantsides veedetud, kuid nüüd ümbritsesid meid kari purjus noori, muusika oli liiga vali ja tantsujalad väsisid ka suht ruttu ära. :=) Kohtasime ka tavapäraselt pealetükkivaid krabavaid itaallasi, kellele meeldisid blondid (ei tea, kas nad üllatasid sellega?) ning üks kuulis, et mu nimi on Mandarina ja nii siis jäigi. Aa, meie hiina onu oli endiselt meie hiina onu ning kostitas meid oma restos ja rääkis uutest lastelastest ja sellest, kuidas Euroopas on jõulud jumala jamad ning kuidas Hong-Kongis saab ikka hommikuni tantsu lüüa. Minu ja Krissu valsivideo pidi endiselt alles olema ning ta ikka näitavat seda oma lastele ning siis kui ta memuaarid kirjutab, on ka meile seal oma peatükk pühendatud – meile kui pikkadele blondidele modellidele loodetavasti. Kunstinäitusel käisime ka, kultuurihuvilised ühesõnaga. Ja poes kohtasime teisi Eesti tibisid, kes käperdasid Kookais mingit 400 eurtsist jakki, et kas läheb loosi või mitte. Ise nägid alaealised välja.