Tulevastele tööandjatele tahan öelda seda, et kui töö tegemine on nõutav/vajalik, suudan ma sellega suurepäraselt ilma blogide lugemise/kirjutamiseta tegeleda, kuid viimasel ajal tundub, et nõutav on vaid mu kohalolek ja paaril koosolekul istumine ning paar korda päeva jooksul send või save nupu vajutamine. Ausalt, aga minu süü ka ei ole, et ka selliste päevade eest palka makstakse. :=) 

Nädalavahetusel olime Krissuga Lyonis oma lapsehoidja-aegu meenutamas. Külaskäigu organiseerisime muidugi nii hästi, et enne oma sõpradega nõu ei pidanud, seega olid nad kõik Sebastienil Stockholmis külas, kuid Ericu korter oli meie kasutuses ja võibolla, et nii oligi rahulikum. Korter oli suurepärane näide sellest, kuidas kõik eluks vajalik on võimalik 25 ruutmeetrile paigutada.

Muidu täitsid seda pikka kõigi pühakute nädalavahetust lõputud jalutuskäigud – tänavatel, parkides ja jõekallastel. Söömine kõigis neist restodes, kus vanasti maksta ei jõudnud. (lisaks tellisin mingi õuduse lyoni-spetsialiteedi, mis nägi välja ja maitses nagu kiuline pekk ning mille prantsuskeelsest nimest ma muidugi seda aimata ei osanud. õnneks kokk tuli ja küsis, et kas ma teadsin, mida tellisin ning tegi lohutuseks lisatasu võtmata uue roa. kokale vist juba telefonis oli krissu meeldima hakanud või igatahes ta “vana sõpruse” märgiks oli nii lahke). Käisime ka Ayers Rockis, kus kooliaastal 2001/2002 sai lugematuid tunde laudedel tantsides veedetud, kuid nüüd ümbritsesid meid kari purjus noori, muusika oli liiga vali ja tantsujalad väsisid ka suht ruttu ära. :=) Kohtasime ka tavapäraselt pealetükkivaid krabavaid itaallasi, kellele meeldisid blondid (ei tea, kas nad üllatasid sellega?) ning üks kuulis, et mu nimi on Mandarina ja nii siis jäigi. Aa, meie hiina onu oli endiselt meie hiina onu ning kostitas meid oma restos ja rääkis uutest lastelastest ja sellest, kuidas Euroopas on jõulud jumala jamad ning kuidas Hong-Kongis saab ikka hommikuni tantsu lüüa. Minu ja Krissu valsivideo pidi endiselt alles olema ning ta ikka näitavat seda oma lastele ning siis kui ta memuaarid kirjutab, on ka meile seal oma peatükk pühendatud – meile kui pikkadele blondidele modellidele loodetavasti. Kunstinäitusel käisime ka, kultuurihuvilised ühesõnaga. Ja poes kohtasime teisi Eesti tibisid, kes käperdasid Kookais mingit 400 eurtsist jakki, et kas läheb loosi või mitte. Ise nägid alaealised välja.