Hommikul oli Luksemburgis -4 kraadi ja esimest korda sain auto akendelt jääd kaapida. Chalise’i CD-karbiga. Kuid hea värske oli, mulle nii meeldis, et kõik sillerdas päikse käes ja et suust tuli palju auru. Nii ammu pole seda juhtunud.

Homme siis asun Buenos Airese poole teele. Ma olen seda reisi nii kaua oodanud (vähemalt 2 kuud) ja päris palju lugenud ja eufooriliselt erutunud ning nüüd hiljuti ka värskelt käinute reisimuljeid kuulanud, et ma natuke kardan, et a) ma lähen sinna ja kõik ongi nii nagu ma ette kujutan ja mind ei üllata miski b) ma lähen sinna ja minu ilus ettekujutus kukub kolinal kokku (nagu juhtus St Peterburgiga näiteks). Noh, ma pigem siiski usun varianti c – et kõik on nii tore nagu ma olen ette kujutanud, aga sellise väikese twistiga, mille tajumiseks peab ikka ise kohal käima.

Lendan läbi Pariisi ja sinna saab rongiga. Ning Prantsusmaa ju teadupärast streigib. Thalys siiski peaks toimima. Mind kohe siiralt huvitab, et kauaks Sarkozyl meelekindlust jätkub, oma reformiplatvormi läbisurumisel.

Aga mis siis ikka, hasta la vista ning võib juhtuda, et ma satun kuskil interneti kohvikus enne tagasitulekut kirjutama, kuid kindel ei saa olla. Seniks kõike head!