Minus oli vangis palju tantsimata tantse. Osad neist pääsesid õnneks eile välja.

2007

Esimene hetk tagasi vaadates ei mäleta midagi. Arengut ei ole olnud. Asju on juhtunud. Euroopas on läbivalt olnud kehv ilm. Erakordselt kehv. Brüsseli 17-kraadine juuli näiteks. Talvel ei olnud suusakuurortides lund. Porine detsembrilõpu Eesti. Pidevalt on olnud kiire ja selline tunne, et üldse ei jõua midagi tehtud ja et kui aega oleks, küll siis teeks. Kui aega on, siis ei tee ikkagi. Mingite asjade suhtes on läbiv rahulolematus, kuid argus või laiskus takistab suuri muutusi tegemast. Võib-olla lihtsalt pole aeg küps. Esimest korda umbes nelja aasta jooksul on tulnud mõte, et ühel päeval võiks ju proovida jälle Eestis elamist. Siin on lihtsam tegelikult. Ja endal vähem küsimusi. Tegemist on siiski vaid uitmõttega, mis tõenäoliselt kõiki mujal elajaid aeg-ajalt tabab. Sotsiaalne surve ja pereteema on üha rohkem päevakorral. Järjest raskem on usutavalt välja vabandada, et ei ole ma veel selles eas. Samas võiksid ülejäänud inimesed mitte üritada mind kuskile raamidesse suruda. Mingi kahe-vahel-oleku hetk on. Selline, et tõepoolest ei ole veel selles eas, kuid enam ei ole ka selles eas, et viitsiks ja tahaks igal õhtul väljas võõraste inimestega pidutseda ja talumatutes kogustes small-talki harrastada. Või on see laiskus. Lyon ja Argentiina olid ilmekateks näideteks. Inimesed käivad vahel närvidele. Kuidagi nõme on siiski endiselt öelda, et täpselt ei tea, mida teha tahaks. Võiks ju teada. Alkoholi ka ei suuda enam endistes kogustes tarbida.

Selle aasta läbivaks teemaks oli endiselt konkuur, kuid nüüd on kriips all. Kahes pulmas sai käidud – Slovakkias ja Eestis. Ühesse kutsutud pulma ei jõudnud. Käisin veel Hispaanias paar korda, Inglismaal paar korda, Prantsusmaal Strasbourgi arvestamata paar korda, Eestis kolm korda, Argentiinas, Hollandis. Nagu viimastel aastatel kombeks koosnebki elu ühest suurest pakkimisest ja lahti pakkimisest. Mõnikord kaob järg ära. Sellel aastal õppisin natuke ei ütlema ka, igale poole enam ei läinud.

 Mitmed plaanid läksid aia taha ka, nagu nt Mehhiko, suusatamine Gstaadis, suurejooneline sünnipäevapidu ja kindlasti midagi veel.

 Palju lapsi sündis ja paljud on rasedad.

 Sofia ja Liina läksid Brüsselist ära, minu ellu asemele vist tuli Dilarde. Külalisi käis päris mitmeid: sõpru, tuttavaid ja võõraid.

Brüsseli sai päris armsaks ja koduseks ja elu läks seoses flaami noormeestega poole lahedamaks. Murdsin vist expatside kogukonnast välja. Pidusid ja inimesi on väga palju kogu aeg. Meeldejäävamad peod on pulmapeod, Moulin-Rouge, meie kontori pidu ja Jesus Paradise. Kinos käisin väga palju, kontsertidel vähem ja teatris kõige vähem.

Purjetamiskursus ei viinud kuskile, hip-hop teeb meele rõõmsaks. Squashis olen parem. 

Hea aasta tegelikult, kuigi isiklikus plaanis paigalseis.

P.S. Lugesin selle jutu uuesti läbi, sellest vist ei jäänud muljet, et mu elu on suurepärane ja enamikel päevadel ma olen õnnelik. Aga nii on.

jõulude ajal on kombeks näida õnnelikuna ja aasta lõppedes on kombeks teha kokkuvõtteid. võib juhtuda, et ma teen mõne.

jõulud annelinnas

Maas on muda, vastasmaja akendest siravad telekad ja jõuluküünalde kolmnurgad, kell on varsti südaöö ja teise korruse vene kapid peavad jõule. (sellised, kes ütlevad sulle, et nad löövad su kasti, kui sa kaebled, et nende jõulutümakast 9 korrusel ka põrand vibreerib), trepi on nad täis oksendanud, kell x lähevad nad välja rakette laskma, selle peale hakkavad umbes kolmel autol signaalid mitmehäälses kooris huilgama, venelased huilgavad siiski kõvemini (jeesusel vist on hea meel, et tema sünnist nii suur rõõm on patustel), tümakas jätkub, vahepeal kolgivad erinevad naabrid radiaatoreid aga jah, üldiselt vist on jõulurahu. Järgmisel aastal jätan vahele ja lähen palmisaarele. Koidu kutsun kaasa. Jah, sellesama.

Argentiina (17. november – 1. detsember)

Pariisi lennujaamas tegi purjus ameeriklane stseeni ning karjus ahastavalt, kuidas ta peab nüüd alatiseks Euroopasse jääma, sest et tabloodel oli kiri, mis näitas, et tema USA lend hilineb, kuid selleks ajaks, kui ta väravani loivas, olid kirjad muutunud ja lennuk väljunud ja nüüd tal ei jäägi midagi muud üle, kui igaveseks Euroopasse jääda. I-ga-ve-seks. See oli väga naljakas etteaste ja kestis vähemalt pool tundi ning tegi pika ootamisaja palju talutavamaks. Lend see-eest oli piinarikas ja kogu aeg raputas ning tõesti, turbulents tuleks ära keelata. (väike vihje, ära kunagi võta pikaks lennuks aknaäärset kohta).

 

Aga Euroopa novembrikuu õhtust Lõuna-Ameerika novembrihommikusse maanduda oli muinasjutuline ning armas vanahärrast taksojuht, kes oli esimene inimene, kelle peal ma oma hispaania keele oskust sain katsetada, jätkas etteantud teemas ning ütles, et kui Eesti oleks kuningriik, siis mina oleksin printsess. Ega vist paljudele elu jooksul nii ilusasti ei öelda, onju? Jälle mul vedas.

 

Hotellis sain Kadriga kokku, kes oli jube öösel kohale jõudnud. Esialgse valearusaama kohaselt tundus ka hotell väga mõnus, see võis tulla ka sellest, et me olime kahekesi kolmeinimese toas (see oli meil selle reisi jooksul üldse kombeks, hostelides olla ja siis terve tuba kinni panna, sest me väga ei hoolinud võõraste inimestega jagamisest ja sellega kaasnevast kultuuridevahelisest dialoogist). Hosteli asukoht siiski oli väga hea – Palermo Viejo, ja pean juba siinkohal ära ütlema, et see ruudukujuline linnaplaneering on väga segadusttekitav ning ma ei õppinud lõpuni ära, et kas hotellist väljudes tuleb keerata paremale või vasemale. Käänulised tänavad on ju orientiiriks tavaliselt.

 

Selle reisiga ongi minu jaoks nii, et inimesed küsivad, noh, kuidas Argentiinas oli ja kuidas Argentiina mehed olid ning ootavad põnevaid lugusid ning mul ei ole neid pakkuda. Ma ei oska üldse Argentiinast eriti rääkida, minu kultuurišokiks oli kultuurišoki täielik puudumine. Mul oli raske mõista, et olen teisel pool maakera ning arvasin pidevalt, et viibin Hispaanias. Ehkki ma olin end ette valmistanud teadmisega, et tegemist on kõige euroopalikuma Lõuna-Ameerika riigiga, ei kujutanud ma ette, et see tähendab, et tegemist ongi Euroopaga, mis kohati on euroopalikum kui Euroopa ise. Euroopa-välimusega inimestest siiski kumas läbi nende lõuna-ameerika hing ehk et tõesti, nad kõik olid nii sõbralikud ja avatud ning kui kuskil tänavanurgal kaarti silmitseda, siis võis kindel olla, et hiljemalt minuti jooksul astub ligi mõni abivalmis inimene.

 

Esimestel päevadel Buenos Aireses me vist elasime sisse, kõik õitses ja puud olid eriti lopsakalt rohelised, päike paistis lagipähe (mis tegelikult oli tervitatav), autod tossutasid ja müratase ei vastanud kindlasti tervisestandarditele, lisaks ka 4-tunnine ajavahe meie kahjuks ja kohalike hiline eluviis – see kõik tõi kaasa selle, et pärast õhtusöögiks sisseaetud lihakäntsakat oli väsimus nii suur, et peamine soov oli magama minna ning mitte veel tunde linna peal jõlkuda ja loota, et aeg on nii kaugel, et kohalikud end ka ööeluks välja veavad. See oli vabanduslause selle kohta, et miks me eriti väljas rokkimas ei käinud. Poppides baarides inimesi vaatlemas me siiski mõnikord käisime.

 

Läbisime kõik kohustuslikud turistiatraktsioonid, mulle väga meeldis, mis oli kirjas Casa Rosada kohta (It’s like a White House, only that it’s pink). Ja mulle tundus, et Recola surnuaial oli laibahais. Palermo Viejo šikid poed olid omaette vaatamisväärsus, kõik nad üritasid üksteist disaini ja seebihaisuga üle trumbata. Tulirelvaga turvamehed olid ka neis poodides ja uksekella pidi helistama alati, et sisse pääseda. Oluline moment on ehtepoe külastus, sest pärast seda oli meil hunnik ehteid, mida me hotelli seifis hoidsime ning seetõttu senjoorade mõõdu välja andsime.

 

Aga üldiselt oli kõige suurem rõõm ikkagi sellest, et väljas oli 30-kraadine kevad ja õitsvad puud ja lilled ja õied ja õied ja õied ja õied ja õied.

 

Sellest, kuidas meie Barilochesse minev lend varasemaks tõsteti, ma juba kirjutasin. Seal olles meil jälle vedas, sest nii 5 päeva enne oli õhutemperatuur umbes 5 kraadi ligi olnud, kuid meie auks kergitati pügalat nii üle 20. Ja ma ei jõudnud ära imestada, kuidas nii ikka saab, et nii kaugel õitseb ka võilill ning sirel ja männimets lõhnab samamoodi nagu Eestis. Bariloche võibki kokku võtta sellega, et seal saime oma reisi kõige pekisema lihakäntsaka (chorizo de bife), kohtasime hotellis uusi „sõbrannasid“ ehk olid ühed BA prouad, kes lihtsalt keeldusid uskumast, et me päevagi vanemad kui 20 aastat oleme. Arusaadav, miks nad seetõttu meie sõbrannade staatusesse said.

 

Tegelesime loodusvaatlusega, käisime ratastega sõitmas ja nägime näiteks lambaid ning mina esinesin lausega, et „Oi, need koerad on nii lammaste moodi. Oi, need ongi lambad.“ Jajah, linnalaps, mis seal ikka. Hobuseid nägime ka. Ja ilusaid vaateid. Meie kodubaar oli Trentis (üks kohalik mütoloogiategelane), käisime seal lausa 2 korda! Üks päev käisime ka turisti laevareisil Nahuel Huapi rahvuspargis, siseturistid imesid matet kogu aeg (see on tõsi, mingitel beibedel olid ka linnapeal termosed kaasas, et ikka mate-laksu õigel hetkel kätte saaks), meie nägime väga haruldasi puid – arrayanes – ja indiaanlaste tehtud kaljujoonistusi. Kohaliku bussiga sõitsime ka mitu korda ja saime imetleda arvatavat koolivormi, milleks olid valged räbaldunud kitlid. Mõned olid vähem räbaldunud ja lihtsalt mustad. Et kui mäed välja arvata, siis oli täpselt nagu Eesti. Täpselt! Mäed ja koerad välja arvata! Kadrile avaldasid koerad kõige suuremat muljet – sest nad laibasarnases olekus vedelesid igal pool jalus ja üldse ei haukunud ega hammustanud. Ainult saba liputasid. Keskväljakul nägime ka tuunitud autode kokkutulekut. Ei no, selliseid kõlareid pole ma ei enne ega pärast näinud. Lisaks tegime seal linnas ka ühe kohustusliku muuseumikülastuse – indiaanlaste, peamiselt mapuchede kohta oli hispaania keeles hästi palju infot. Selline vana muuseumi hais oli ka. Ja seda ma ei ole veel välja uurinud, et kuidas need Tierra de Fuego indiaanlased said alasti elada – jube külm ju.

 

„Kadri ja Kadri olid siin. Head Kadripäeva!“ – sellise sissekande jätsime külalisteraamatusse. Lendasime kadripäeval Iguazusse. Saime taksojuhiks Luisi, kelle 2 poega olid samuti taksojuhid. Ööbisime kõige suurema toaga hotellis, kus kõik pidasid meid senjooradeks ja uksepoistele tuli jootraha pihku pista, mis oli üks maailma raskemaid asju. Neoonsulgedega indiaanlane müüs ukse eest träna ja mul oli tast kahju aga ikkagi, träna ei tahtnud. Jälle meil vedas ning oli täiskuuööja käisime kuuvalgel koski vaatamas. Sinised tulukesed vilkusid põõsastes. Terve järgmise päeva rühmasime 40 kraadis koski imetleda. Rekord oli 41! Meil on see foto peale jäädvustatud. Kõik oli imeilus ja suvi ja libli-libli jälle. Linn oli ka mõnusalt räämas ja me pidime kogu aeg imestama, et potililled on maasse istutatud.

 

Lendasime tagasi BAsse ja nagu koju oleks jõudnud, samasse hotelli tagasi, kus meile, kui püsiklientidele anti kõige väiksem äkane tuba. Vetsu- ja vannitoaaknast said kõik sisse vaadata. Teiste tubade konditsioneeride mootorid mürisesid meie akna alla ja puhusid kuuma õhku aknast sisse. See selleks. Tegelesime siis jälle turismindusega, millest kõige hullem turismindus oli Boca (hoidke eemale). Üks päev käisime ka rongiga Tigres ja kui muidu eriti rahatahtjaid ei näinud, siis seal vooris vagunist katkematult läbi hädalisi, kes müüsid mingeid ulmeasju, mida keegi ei ostnud või käisid oma vigaste/haigete lastega ja lihtsalt palusid abi. Maantee ja raudtee vahel oli geto. Tigre mulle väga meeldis. Ja olingi Euroopas tagasi ning lihahammas on verel.

Eestis jälle

Kui me Tallinnas maandusime, hakkas laps minu selja taga nutma: “Tahan tagasi Brüsselisse. Tahan tagasi oma Brüsselisse. Lähme selle sama lennukiga tagasi Brüsselisse!” See oli väga naljakas ja natuke kurb ja lihtsalt armas.

Ma nägin sellist und, et ärkasin üles ja läksin shoppama, arvates on laupäev ja siis avastasin, et on reede ja peaks hoopis tööl olema. Põnev lugu onju, tasus lugeda?

Ja eilsel peol sain palju targemaks rasvaimu ja botoxi süstide osas – teemad eksole, millega 30-le lähenevad tshikid peavad kursis olema. Rohelise-valge triibuline freak doll, mis mul pükste küljes ripub, meeldib kõigile väga. Ja seal oli palju väikseid Ecuadori naisi ka. Nad täiesti ruulisid oma lokisoengute, liibuvate riiete ja üleüldise olekuga.

Facebookis tahtis mu sõbraks hakata Jesus Nazareth. Miks? –  küsin ma – me ei ole kunagi kohtunud.

Ma viimasel ajal täitsa naudin meie osakonna inimesi, hoolimata sellest või pigem seetõttu, et mõni neist siiani hõikab “Hi Paris”, sest ta eeldab, et see on mu eesnimi ja et inimesed, kellega ma kunagi ei räägi, tutvustavad mind, et “This is our sweet Estonian colleague” ja et kui itaallaste – hispaanlastega lõunal käia, siis olen oma kõlavale häälele vaatamata tõeliselt vagurake.

Ja ma avastasin just, et L. on kiirgusemaniakk. Tal on mobla, millel on voicemail, mis teavitab, et see telefoninr on ainult sms-i vastuvõtmiseks ning häälsõnumeid ei kuulata kunagi ja ühelegi telefonikõnele ei vastata kunagi. Uu-uu, ma ütlen, samm edasi ja ta hakkab ombudsmanile kirjutama sellest, kuidas naabrid teda kiiritavad. Lisaks on tal äripäevade lõunasöökide eelarve 10 EURi. Täna ta küll ületas seda, nüüd peab homme vist 5 eurtsiga hakkama saama. Ja ta on meil mees. Ja tore üldiselt. Ja ta käib latiinostepis ka.

Kui kellelgi on soovi pühapäeva õhtuti halbu filme vaadata, kuid ise ei suuda kinokavast neid välja valida, võib alati minu poole pöörduda. Tundub, et mul on lausa eksimatu vaist nende välja valimiseks. Seda, mis mind sunnib seepeale neid vaatama minema, ma muidugi selgitada ei oska. Muudel päevadel ma käin tavaliselt paremaid filme vaatamas.

Eile siis My Blueberry Nights – algus ja lõpp olid nagu täiesti kohutavad ja siis keskmine osa oli visuaalselt ilus, kuid sisult jälle täiesti vaadatamatu. Ma ei tea, võib-olla ei peaks, kuid tahaks siiski öelda, et Aasiasse sobiv stiil ei tööta, kui tegevuskohaks USA valida. Või no võib-olla mina ei mõista jälle.