Ma viimasel ajal täitsa naudin meie osakonna inimesi, hoolimata sellest või pigem seetõttu, et mõni neist siiani hõikab “Hi Paris”, sest ta eeldab, et see on mu eesnimi ja et inimesed, kellega ma kunagi ei räägi, tutvustavad mind, et “This is our sweet Estonian colleague” ja et kui itaallaste – hispaanlastega lõunal käia, siis olen oma kõlavale häälele vaatamata tõeliselt vagurake.

Ja ma avastasin just, et L. on kiirgusemaniakk. Tal on mobla, millel on voicemail, mis teavitab, et see telefoninr on ainult sms-i vastuvõtmiseks ning häälsõnumeid ei kuulata kunagi ja ühelegi telefonikõnele ei vastata kunagi. Uu-uu, ma ütlen, samm edasi ja ta hakkab ombudsmanile kirjutama sellest, kuidas naabrid teda kiiritavad. Lisaks on tal äripäevade lõunasöökide eelarve 10 EURi. Täna ta küll ületas seda, nüüd peab homme vist 5 eurtsiga hakkama saama. Ja ta on meil mees. Ja tore üldiselt. Ja ta käib latiinostepis ka.