Pariisi lennujaamas tegi purjus ameeriklane stseeni ning karjus ahastavalt, kuidas ta peab nüüd alatiseks Euroopasse jääma, sest et tabloodel oli kiri, mis näitas, et tema USA lend hilineb, kuid selleks ajaks, kui ta väravani loivas, olid kirjad muutunud ja lennuk väljunud ja nüüd tal ei jäägi midagi muud üle, kui igaveseks Euroopasse jääda. I-ga-ve-seks. See oli väga naljakas etteaste ja kestis vähemalt pool tundi ning tegi pika ootamisaja palju talutavamaks. Lend see-eest oli piinarikas ja kogu aeg raputas ning tõesti, turbulents tuleks ära keelata. (väike vihje, ära kunagi võta pikaks lennuks aknaäärset kohta).
Aga Euroopa novembrikuu õhtust Lõuna-Ameerika novembrihommikusse maanduda oli muinasjutuline ning armas vanahärrast taksojuht, kes oli esimene inimene, kelle peal ma oma hispaania keele oskust sain katsetada, jätkas etteantud teemas ning ütles, et kui Eesti oleks kuningriik, siis mina oleksin printsess. Ega vist paljudele elu jooksul nii ilusasti ei öelda, onju? Jälle mul vedas.
Hotellis sain Kadriga kokku, kes oli jube öösel kohale jõudnud. Esialgse valearusaama kohaselt tundus ka hotell väga mõnus, see võis tulla ka sellest, et me olime kahekesi kolmeinimese toas (see oli meil selle reisi jooksul üldse kombeks, hostelides olla ja siis terve tuba kinni panna, sest me väga ei hoolinud võõraste inimestega jagamisest ja sellega kaasnevast kultuuridevahelisest dialoogist). Hosteli asukoht siiski oli väga hea – Palermo Viejo, ja pean juba siinkohal ära ütlema, et see ruudukujuline linnaplaneering on väga segadusttekitav ning ma ei õppinud lõpuni ära, et kas hotellist väljudes tuleb keerata paremale või vasemale. Käänulised tänavad on ju orientiiriks tavaliselt.
Selle reisiga ongi minu jaoks nii, et inimesed küsivad, noh, kuidas Argentiinas oli ja kuidas Argentiina mehed olid ning ootavad põnevaid lugusid ning mul ei ole neid pakkuda. Ma ei oska üldse Argentiinast eriti rääkida, minu kultuurišokiks oli kultuurišoki täielik puudumine. Mul oli raske mõista, et olen teisel pool maakera ning arvasin pidevalt, et viibin Hispaanias. Ehkki ma olin end ette valmistanud teadmisega, et tegemist on kõige euroopalikuma Lõuna-Ameerika riigiga, ei kujutanud ma ette, et see tähendab, et tegemist ongi Euroopaga, mis kohati on euroopalikum kui Euroopa ise. Euroopa-välimusega inimestest siiski kumas läbi nende lõuna-ameerika hing ehk et tõesti, nad kõik olid nii sõbralikud ja avatud ning kui kuskil tänavanurgal kaarti silmitseda, siis võis kindel olla, et hiljemalt minuti jooksul astub ligi mõni abivalmis inimene.
Esimestel päevadel Buenos Aireses me vist elasime sisse, kõik õitses ja puud olid eriti lopsakalt rohelised, päike paistis lagipähe (mis tegelikult oli tervitatav), autod tossutasid ja müratase ei vastanud kindlasti tervisestandarditele, lisaks ka 4-tunnine ajavahe meie kahjuks ja kohalike hiline eluviis – see kõik tõi kaasa selle, et pärast õhtusöögiks sisseaetud lihakäntsakat oli väsimus nii suur, et peamine soov oli magama minna ning mitte veel tunde linna peal jõlkuda ja loota, et aeg on nii kaugel, et kohalikud end ka ööeluks välja veavad. See oli vabanduslause selle kohta, et miks me eriti väljas rokkimas ei käinud. Poppides baarides inimesi vaatlemas me siiski mõnikord käisime.
Läbisime kõik kohustuslikud turistiatraktsioonid, mulle väga meeldis, mis oli kirjas Casa Rosada kohta (It’s like a White House, only that it’s pink). Ja mulle tundus, et Recola surnuaial oli laibahais. Palermo Viejo šikid poed olid omaette vaatamisväärsus, kõik nad üritasid üksteist disaini ja seebihaisuga üle trumbata. Tulirelvaga turvamehed olid ka neis poodides ja uksekella pidi helistama alati, et sisse pääseda. Oluline moment on ehtepoe külastus, sest pärast seda oli meil hunnik ehteid, mida me hotelli seifis hoidsime ning seetõttu senjoorade mõõdu välja andsime.
Aga üldiselt oli kõige suurem rõõm ikkagi sellest, et väljas oli 30-kraadine kevad ja õitsvad puud ja lilled ja õied ja õied ja õied ja õied ja õied.
Sellest, kuidas meie Barilochesse minev lend varasemaks tõsteti, ma juba kirjutasin. Seal olles meil jälle vedas, sest nii 5 päeva enne oli õhutemperatuur umbes 5 kraadi ligi olnud, kuid meie auks kergitati pügalat nii üle 20. Ja ma ei jõudnud ära imestada, kuidas nii ikka saab, et nii kaugel õitseb ka võilill ning sirel ja männimets lõhnab samamoodi nagu Eestis. Bariloche võibki kokku võtta sellega, et seal saime oma reisi kõige pekisema lihakäntsaka (chorizo de bife), kohtasime hotellis uusi „sõbrannasid“ ehk olid ühed BA prouad, kes lihtsalt keeldusid uskumast, et me päevagi vanemad kui 20 aastat oleme. Arusaadav, miks nad seetõttu meie sõbrannade staatusesse said.
Tegelesime loodusvaatlusega, käisime ratastega sõitmas ja nägime näiteks lambaid ning mina esinesin lausega, et „Oi, need koerad on nii lammaste moodi. Oi, need ongi lambad.“ Jajah, linnalaps, mis seal ikka. Hobuseid nägime ka. Ja ilusaid vaateid. Meie kodubaar oli Trentis (üks kohalik mütoloogiategelane), käisime seal lausa 2 korda! Üks päev käisime ka turisti laevareisil Nahuel Huapi rahvuspargis, siseturistid imesid matet kogu aeg (see on tõsi, mingitel beibedel olid ka linnapeal termosed kaasas, et ikka mate-laksu õigel hetkel kätte saaks), meie nägime väga haruldasi puid – arrayanes – ja indiaanlaste tehtud kaljujoonistusi. Kohaliku bussiga sõitsime ka mitu korda ja saime imetleda arvatavat koolivormi, milleks olid valged räbaldunud kitlid. Mõned olid vähem räbaldunud ja lihtsalt mustad. Et kui mäed välja arvata, siis oli täpselt nagu Eesti. Täpselt! Mäed ja koerad välja arvata! Kadrile avaldasid koerad kõige suuremat muljet – sest nad laibasarnases olekus vedelesid igal pool jalus ja üldse ei haukunud ega hammustanud. Ainult saba liputasid. Keskväljakul nägime ka tuunitud autode kokkutulekut. Ei no, selliseid kõlareid pole ma ei enne ega pärast näinud. Lisaks tegime seal linnas ka ühe kohustusliku muuseumikülastuse – indiaanlaste, peamiselt mapuchede kohta oli hispaania keeles hästi palju infot. Selline vana muuseumi hais oli ka. Ja seda ma ei ole veel välja uurinud, et kuidas need Tierra de Fuego indiaanlased said alasti elada – jube külm ju.
„Kadri ja Kadri olid siin. Head Kadripäeva!“ – sellise sissekande jätsime külalisteraamatusse. Lendasime kadripäeval Iguazusse. Saime taksojuhiks Luisi, kelle 2 poega olid samuti taksojuhid. Ööbisime kõige suurema toaga hotellis, kus kõik pidasid meid senjooradeks ja uksepoistele tuli jootraha pihku pista, mis oli üks maailma raskemaid asju. Neoonsulgedega indiaanlane müüs ukse eest träna ja mul oli tast kahju aga ikkagi, träna ei tahtnud. Jälle meil vedas ning oli täiskuuööja käisime kuuvalgel koski vaatamas. Sinised tulukesed vilkusid põõsastes. Terve järgmise päeva rühmasime 40 kraadis koski imetleda. Rekord oli 41! Meil on see foto peale jäädvustatud. Kõik oli imeilus ja suvi ja libli-libli jälle. Linn oli ka mõnusalt räämas ja me pidime kogu aeg imestama, et potililled on maasse istutatud.
Lendasime tagasi BAsse ja nagu koju oleks jõudnud, samasse hotelli tagasi, kus meile, kui püsiklientidele anti kõige väiksem äkane tuba. Vetsu- ja vannitoaaknast said kõik sisse vaadata. Teiste tubade konditsioneeride mootorid mürisesid meie akna alla ja puhusid kuuma õhku aknast sisse. See selleks. Tegelesime siis jälle turismindusega, millest kõige hullem turismindus oli Boca (hoidke eemale). Üks päev käisime ka rongiga Tigres ja kui muidu eriti rahatahtjaid ei näinud, siis seal vooris vagunist katkematult läbi hädalisi, kes müüsid mingeid ulmeasju, mida keegi ei ostnud või käisid oma vigaste/haigete lastega ja lihtsalt palusid abi. Maantee ja raudtee vahel oli geto. Tigre mulle väga meeldis. Ja olingi Euroopas tagasi ning lihahammas on verel.
