2007

Esimene hetk tagasi vaadates ei mäleta midagi. Arengut ei ole olnud. Asju on juhtunud. Euroopas on läbivalt olnud kehv ilm. Erakordselt kehv. Brüsseli 17-kraadine juuli näiteks. Talvel ei olnud suusakuurortides lund. Porine detsembrilõpu Eesti. Pidevalt on olnud kiire ja selline tunne, et üldse ei jõua midagi tehtud ja et kui aega oleks, küll siis teeks. Kui aega on, siis ei tee ikkagi. Mingite asjade suhtes on läbiv rahulolematus, kuid argus või laiskus takistab suuri muutusi tegemast. Võib-olla lihtsalt pole aeg küps. Esimest korda umbes nelja aasta jooksul on tulnud mõte, et ühel päeval võiks ju proovida jälle Eestis elamist. Siin on lihtsam tegelikult. Ja endal vähem küsimusi. Tegemist on siiski vaid uitmõttega, mis tõenäoliselt kõiki mujal elajaid aeg-ajalt tabab. Sotsiaalne surve ja pereteema on üha rohkem päevakorral. Järjest raskem on usutavalt välja vabandada, et ei ole ma veel selles eas. Samas võiksid ülejäänud inimesed mitte üritada mind kuskile raamidesse suruda. Mingi kahe-vahel-oleku hetk on. Selline, et tõepoolest ei ole veel selles eas, kuid enam ei ole ka selles eas, et viitsiks ja tahaks igal õhtul väljas võõraste inimestega pidutseda ja talumatutes kogustes small-talki harrastada. Või on see laiskus. Lyon ja Argentiina olid ilmekateks näideteks. Inimesed käivad vahel närvidele. Kuidagi nõme on siiski endiselt öelda, et täpselt ei tea, mida teha tahaks. Võiks ju teada. Alkoholi ka ei suuda enam endistes kogustes tarbida.

Selle aasta läbivaks teemaks oli endiselt konkuur, kuid nüüd on kriips all. Kahes pulmas sai käidud – Slovakkias ja Eestis. Ühesse kutsutud pulma ei jõudnud. Käisin veel Hispaanias paar korda, Inglismaal paar korda, Prantsusmaal Strasbourgi arvestamata paar korda, Eestis kolm korda, Argentiinas, Hollandis. Nagu viimastel aastatel kombeks koosnebki elu ühest suurest pakkimisest ja lahti pakkimisest. Mõnikord kaob järg ära. Sellel aastal õppisin natuke ei ütlema ka, igale poole enam ei läinud.

 Mitmed plaanid läksid aia taha ka, nagu nt Mehhiko, suusatamine Gstaadis, suurejooneline sünnipäevapidu ja kindlasti midagi veel.

 Palju lapsi sündis ja paljud on rasedad.

 Sofia ja Liina läksid Brüsselist ära, minu ellu asemele vist tuli Dilarde. Külalisi käis päris mitmeid: sõpru, tuttavaid ja võõraid.

Brüsseli sai päris armsaks ja koduseks ja elu läks seoses flaami noormeestega poole lahedamaks. Murdsin vist expatside kogukonnast välja. Pidusid ja inimesi on väga palju kogu aeg. Meeldejäävamad peod on pulmapeod, Moulin-Rouge, meie kontori pidu ja Jesus Paradise. Kinos käisin väga palju, kontsertidel vähem ja teatris kõige vähem.

Purjetamiskursus ei viinud kuskile, hip-hop teeb meele rõõmsaks. Squashis olen parem. 

Hea aasta tegelikult, kuigi isiklikus plaanis paigalseis.

P.S. Lugesin selle jutu uuesti läbi, sellest vist ei jäänud muljet, et mu elu on suurepärane ja enamikel päevadel ma olen õnnelik. Aga nii on.