Mehhikooo

Kui soovid teada, milline on Mehhiko, vajuta allolevale lingile ja siis räägime edasi…
http://www.youtube.com/watch?v=e0tK_7oKumI&feature=related

10-tunnine lennureis läks viperusteta. Siiski, kohale jõudes oli zombie-tunne, kuid meele tegi rõõmsaks, kui piirivalvur veeris passist peaaegu aksenditult kokku sõnapaari – Eesti Vabariik. Kohvrite läbituulamiseks on neil väga huvitav süsteem. Tuleb seista järjekorras, et vajutada ühele nupule. Kui vilkuma hakkab roheline tuli, võid rõõmsalt edasi jalutada, kui punane, siis soratakse viimane kui nurgatagune kohvris läbi. Mina suutsin punase tule masinast välja meelitada.

Lennujaamast transfeeriti meid hotelli, kus ootas tervitusdrink ja algas nädalane seiklus Playa del Carmeni ümbruses.
Igal õhtul animeeriti välismaalasi kas kontserdi, tantsusshow või missivalimisega. Päevasel ajal võis vedeleda rannas või sportida.
Kohalike kohta ei saa ütelda ühtegi halba sõna. Nii sõbralikke võõrustajaid kohtab harva. Tänaval ei karjutud omadussõnu nagu “rubia” või “guapa”, kõik on seal “amigos”. Para siempre.

Seevastu tekitasid õudust ameerika turistid. Ma ei räägi hetkel väljanägemisest, vaid silmaringist. Kui te veel ei teadnud, siis Euroopa Liidus on käibel euro-dollar ning poliitikaga kursisolemist väljendab see, kui nimetad vestluse jooksul korra nime “Bush”. Hollandist pärit müürsepp ja keevitaja olid tunduvalt taibukamad. Ja, oi, kui ilusad!

Lisaks peesitamisele, tegelesime ka turismiga. Külastasime Maiade iidseid templeid ja luusisime niisama ringi. Nägime krokodille, Kariibimere kirevaid kalu ja kilpkonni. Samuti tutvusime kohaliku kokakunstiga ning mainimata ei saa jätta mehhiklaste suurepärast kokteilide valmistamise oskust. Salsa on neil veres ja naeratus näol.

Tahan tagasi!

lennufirmadest ehk Argentiina vol 1

Air France

Kõik toimis. Ostsin pileti koos rongipiletiga Brüssel-Pariis. SNCFi streigi tõttu rongid ei sõitnud ning Air France organiseeris bussi, mis väljus küll natuke varem, kuid nad teavitasid sellest nii telefoni teel kui ka e-maili ja smsiga.

Aerolineas Argentinas

Jama oli juba piletite ostmisega. Kõigepealt üritasime osta veebist, kuid kuna asukohariigiks ei saanud valida ei Eestit ega Belgiat, tuli ostu lõpp-faasis välja, et näiteks UK-d asukohariigiks valides saab maksta vaid UK krediitkaartidega. Seejärel proovisime osta bookinghouse.net kaudu. Seal meil küll õnnestus piletite broneerimine, kuid tuli välja, et bookinghouse’l ei ole õigust pileteid välja trükkida, mistõttu me neid ka sealt kaudu ei saanud. Lõpuks siiski õnnestus Aerolinease esindusele helistada ja seal lubati valida ükskõik milline riik, kus euro kasutusel. Pärast veebist broneerimist saadetakse koju arve, mis tuleb maksta, pärast mida saadetakse elektroonilised piletid, mille gmail näiteks sorteeris spämmiks. Aga pärast paaripäevast asjaajamist said siiski piletid ostetud.

Lend BA – Bariloche pidi väljuma 10h55. Õhtul me asju pakkida ei viitsinud. Äratus oli meil hommikul 5-6 vahel selline, et meile taoti meeletult vastu hotellitoa ust (ülejäänud korrus oli juba üleval, meie magasime kõrvatroppidega loomulikult), et emergency call from Estonia. No ei ole tore äratus, ma ütlen. Ning sisu oli selline, et teil tuleb KOHE hakata lennujaama minema, sest lend on tõstetud 3h varasemaks. Tagantjärgi vaadates oli väga koomiline kindlasti, kuidas me karjudes mööda tuba ringi tormlesime ja oma suuri kohvreid üritasime kokku pakkida ja samal ajal taksot tellida ja hotelli arvet maksta ja üldse aru saada, et mis toimub. Telefonid olid meil ka väljas loomulikult, kui me magasime. Pärast tundus, et pool Eestit oli aktsioonis, et me õigel ajal lennuki peale jõuame. Sest Kadri kolleeg tshekkas ta e-maile ning eelmisel õhtul lausa oli saadetud teade, et lend on varasemaks tõstetud. Mulle loomulikult ei olnud teadet, kuid me leidsime, et kindlasti arvati, et tegemist on perekond KADRIga ja ei peetud vajalikuks eri pereliikmetele e-maile saata. Jõudsime täitsa varakult lennujaama selle sahmimise peale. Ning siis üllatus-üllatus hakati poole tunni kaupa lennu väljumist edasi lükkama. Lend väljus lõpuks 10h30 vist või midagi sellist. Piloodid lendasid kabiini uks lahti, see oli ka põnev. Vedeliku piirangut ka ei olnud ning metallidetektorist sai metall-käekellaga läbi tulla. Muidu oli kõik hästi.

Jah, ma olen tagasi. Vaadake pilte.

Hetkel ei jaksa kirjutada, homme lähen Hollandisse. Et siis kolmapäeval loodetavasti pikemalt. Lisaks on mul kolme põrsakese maja, katusest tilgub vihm läbi ja ukse alt ulub tuul. Rumeenia sõbranna rääkis, et neil peab kinnisvara ostes lisaks kõigele mõtlema veel selle peale, et maja maavärina kindel oleks. Ma ütlen, Eestis on lihtne ikka.