Kafka ring

Hispaania administratsioon on veel kafkalikum kui Prantsuse haldussüsteem. kõige tähtsam paber siin ühe välismaalase jaoks on identifitseerimisnumber ehk NIE. nagu vangid on kõik sisserännanud ära nummerdatud. minu seiklused selle imelise paberiga algasid umbes poolteist aasta tagasi, kui seda taotlesin. kõik läks hästi hetkeni, kui avastasin, et antud elutähtsal paberil oli mu nimi valesti kirjutatud. kõik tähed olid ära kasutatud, aga nendega oli oskuslikult ees- ja perekonnanime vahel žonglööritud. paberi õigeks vormistamine läks suhtelislt libedalt, sest võtsin endaga kaasa ühe kohaliku.

naljakamaks muutus asi siis, kui avastasin, et autodokumentides oli endiselt kasutatud nime vale varianti. ilmselt oli viga süsteemis siiski parandamata jäänud, ainult mulle väljastati õige paber (et ma liialt ei nukrutseks). autodokumente saatsin ikka mitu korda tagasi, alguses parandati ära perenimi, järgmisel korral eesnimi. kogu protsessi algusest oli möödunud pea aasta.

järgmine vaatus algas eelmisel nädalal, kui ühe kauge maa saatkond teatas, et viisa saatmiseks tuleb ülitähtis NIE-dokument kinnitada ja neile saata. kahjuks ei tea keegi vastust küsimusele, kes vastava toiminguga tegeleb. olgem ausad, siinsele notarile ei tahaks sellise nõmeduse eest maksta. oleks siis veel Eesti notar, onju. otsustasin ühiskonda paremini integreeruda ja otse ametnikuga suhelda. leidsin Siseministeeriumi kodulehelt telefoninumbri, kuhu tuleb helistada, kui ALC provintsis tekivad NIE-alased küsimused. haaran toru, särtsu täis, keegi vastu ei võta. pärast korduvaid katseid saan telefoni otsa eriti kurja tädi, kes ütleb, et tema tegeleb hoopis elamislubadega ja see on täiesti vale koht ja tema ei tea, kuhu ma helistama pean. katsetan linnavalitsust. saan lausa kaks numbrit, kuhu helistada. vastab suhteliselt sõbralik naisterahvas, kuulab mure ära, eriti aru ei saa, miks ma teda tüütan, aga annab õhinal uue numbri. tegelikult ei ole uus number. vana number on. see kõige esimene, millelt kuri tädi mu pikalt saatis.

otsustan aktiivsemalt asjasse sekkuda. uuesti kohale minna asutusse, mis dokumendi väljastas. ukse taga on kilomeetripikkune põgenike rivi. olen juba targem ja tean, et veidi eemal asub teine uks, mille taga seisavad tiba valgemad inimesed. olen pikk, blond, ülbe, trügin vahele. sõimata saan ainult venelastelt. selgub, et sellest luugist antakse hoopis mingit muud paberit nüüd. NIE-tegelased on teistesse ruumidesse kolitud. minu kaeblemine, et Siseministeeriumi koduleheküljel ja kurjade ametnike paberites ei ole keegi aadressi ära muutnud, ei huvita kedagi. kuna tean, et kedagi ei saa usaldada, tuleb vaid loota heale juhusele, proovin õnne politseinikuga, kes kantseldab põgenikke. talle millegi pärast pakub minu mure palju rohkem huvi kui kõigile eelnevatele tädidele kokku. jookseb siis teine ülemuse ja kolleegide vahel ning ütleb lõpuks, et pean uuesti sappa seisma (sinna põgenike omasse). mina ennast niimoodi lollitada ei lase ja keeldun järjekorras seismast. see oli vist tema praktikas esimene kord, kui keegi niimoodi plõksib. vaeseke jookseb jälle sinna-tänna, tuleb tagasi ülemusega, kes ütleb, et mingu ma õige postimajja. post on riigiasutus ja las nemad tõendavad ja tõestavad kõik vajalikud paberid ära. siin lõppes minu võitlus tuuleveskitega. rohkem ei suutnud. võib-olla kunagi jälle, kui sellest traumast paranenud olen.

teine reaalsus

pühapäevane väljasõit toimus lähedalasuvasse turróni pealinna. põhimõtteliselt oli seal kõik välja surnud. nälg näpistas, aga isegi jäätiseputka oli kinni. tänaval oli “Palle maailma” tunne, mitte kedagi ei liikunud, kuigi siesta ei olnud veel alanud. lõpuks siiski komberdasid kaks vanahärrat meile vastu, keda me kohe ka ründasime. küsisime, kus süüa saab. vanaonud olid lahked ja sõbralikud, ütlesid, et muidu on kõik kinni, aga baaris nimega al trabajo (tõlkes – töö juures:) ehk midagi antakse. kutsusid meid lahkesti kaasa. no see oli nende generatsiooni baar, ütleme nii. ma arvan, et sinna ei ole kunagi ükski naisterahvas oma jalga tõstnud. vanaonude sõpsidel olid näod naeru täis loomulikult, et sellised tsikid rajalt maha rebiti. süüa seal baaris kahjuks ei olnud. isegi turróni ei pakutud.

kaks päeva hiljem. kinosaal. täiesti tühi. võtame sõbrannaga istet. minut hiljem sisenevad kaks vanadaami. otsi, kohta, kus sa saad põhimõtteliselt, aga vanaprouad otsustavad täpselt meie ette istuda, varjutades osa ekraanist. kui me hüsteeriliselt naerma hakkame, ei mõista nad, milles asi. kultuuride erinevus ilmselt. põhjapoolt tulevad inimesed oleksid saali teise nurka peitunud. nemad aga “tegid hispaanlast” ja tulid meile nii lähedale, kui said.

kaks tundi hiljem. tellime hiina restoranis teed. suhteliselt rahvusvaheline sõna, seega ei saa oma aktsenti ka nagu süüdistada. oleme natuke imestunud, kui ettekandja alandlikult ühe suurkorporatsiooni toodangu – jäätee – lauda toob. muigame ja üritame seletada, et eelistakime ikkagi kuuma TEED. ettekandja kõkutab naerda, ka tema meelest on see eksitus naljaks, ning mõne aja pärast saabub sama jäätee toasooja variandiga. siis me olime põhimõtteliselt laua all kõveras naerust, ei suutnud pisaraid tagasi hoida. läksid mõned minutid enne kui rahunesime, ettekandja tagasi kutsusime ja seletasime, et tegelikut tahaks TEED, mille valmistamine käib niimoodi, et lehekestele valad kuuma vett peale. aega läks, aga asja sai.

jah, ma olen alles

Ma elan kiiret elu, ma ütleks, et sellist 85 km/h elu. (ja nagu ütles mulle täna apteeker, et kui inimene köhib, siis on köha kiirus 180 km/h ja tema seda miilidesse ümber arvutada ei oska. Ta vist arvas, et ma tulen miilide maalt).

 Viimased 10 päeva olen majutanud külalisi ja käinud lugematutes kohvikutes ja baarides. Kõht on kogu aeg täis (v.a üks hetk Gentis) ja sporti see-eest ei tee. Kultuurse poole pealt käisin vaatamas kuninglikke, keiserlikke ja suurhertsoginnalikke juveele ja kroone ja ehkki smaragdid olid kõige suuremad, särasid teemantid neist säravamalt. NYCst pärit teatritrupile ka plaksutasin, siis kui nad ameerika-korea identiteedi näidendis mängisid nii nagu korealased oleksid kurjad putukad ja et neil on valgetest inimestest kahju. Selline plaan on mul ka, et peaks ikka kõik või peaaegu kõik oscaritele kandideerivad filmid enne ära vaatama, kui jagamiseks läheb. See on vajalik selleks, et mul oleks oma kriitiline arvamus onju. Ja siiani olen ainult ühte näinud ning seegi ei kandideeri parima filmi kategoorias.

Täna oli väga emotsionaalne üritus, ma seedin homseni, siis kirjutan.

Fotokursusel olen ma väga vapper ja suhtlen aktsendiga. Proffesöör ütles, et nii tore, kui ma aktsendiga lähen tänaval inimesi kõnetama, et kas võib neid pildistada või mitte. Vastik, kui keeles on sõlm sees.

statistiline vahepala

Tuginedes statisikale järeldasime, et meil on väga stiilne ja lahe töö.

Nimelt, osakonnas töötab mas o menos 54 meest, kellest 7 puhul on meil abikaasade või boyfriendide näol kindlad andmed nende seksuaalse eelistuse osas. Lisaks veel 6 meest, kelle suhtes on tugevad kahtlused, et nad on omasooiharad.  Võtsime siis nendest kuuest kahtlusalusest kolm ja lisasime seitsmele ja saime kokku 10. Siis arvutasime protsendi ning saime, et umbes 18% meie osakonna meestest on gay’d.

See ebaproportsionaalselt kõrge protsent on meie hinnangul seletatav asjaoluga, et tegemist on atraktiivse, stiilse ja laheda tööga.

Mul on juba pikemat aega väga septembrine tunne. Uue aasta alguse tunde asemel on kooliaasta alguse tunne. Grand rentrée toimub meil ju nii septembris kui jaanuaris. Aga ilmad on ka septembrised mu meelest. Täna oli imeline hommik, valgus oli väga hea.

Natuke teise kursuse tunne on ka peal ja mitte, et ma end enam ära ei tunneks, kui sinna teise kursuse sügisesse tagasi vaadata, siis on mitmeidki sarnaseid jooni toonase ja praeguse mina vahel. Tahaks näha, milleni see kõik viib.

Liiga palju on minus viimasel ajal infot alapealkirjaga “jäägu see ainult meie vahele”. Ma ei saa varsti suudki lahti teha, ilma et saladused (või siis lihtsalt super secret girls gossip :=)) pudeneks. Võtmeid, millega suu lukku keerasin, ma siiski veel ära visanud ei ole. Kuigi peaks.

second life

Täna ma mõtlesin kahele teisele elule, mida teiste elude olemasolul oleks kena proovida:

 1) ilma küsimärkideta elu – see on elu, kus sa juba lapsest saadik tead, kelleks saada tahad, saad selleks ja küsimusi ei esita, sest kõik ju ongi täpselt nii nagu sa tahad. see on elu, kus sa kohtad keskkooli ajal oma elu armastust ja oled temaga koos kuni surm teid lahutab ja keegi teine sind ei huvita, sest sa ju oledki koos oma elu armastusega. see on elu, kus ka ühiskond ei esita sinu suhtes küsimusi, sest sa ei vii kunagi prügi valel päeval välja ja sinu lapsed on puhtad ja kasitud ja ütlevad naabritele tere ja kõik õhkavad, et oh, oleks mul selline pere. Ja luuekeresid ei ole päriselt kapis.

2) piinatud geeniuse elu – esimene tingimus on muidugi see, et peab olema andekas kunstiinimene. ja kogu aeg peab olema mal a vivre. ja sind üldse ei koti, mida teised sust mõtlevad, sest sinu kunsti ju nagunii ei osata vääriselt hinnata ja muu ei ole tähtis. ja siis sa elad enesehävituslikku elu, mis koosneb palavikulistest loomeperioodidest, ekstsentrilistest inimestest, alkoholismist ja ebakorrapärastest sissetulekutest ning õnnetutest armastuslugudest, mis vahelduvad arvukate juhusuhetega.

Eile käisime vaatamas Ken Loach’i “It’s a free world”. Ken ise oli ka kohal ja pärast sai tema käest küsimusi küsida. Selles mõttes huvitav jälle, et inimesed kuskilt teiselt rõdult röökisid küsimusi käed torus. Ma jälle mõtlesin, et mina ise ja üldiselt vist ka eestlased väga ei teeks niimoodi. Häbelikud noh. Kes ei tea, siis film räägib immigrantide tööjõu ekspluateerimisest ning kohalik briti kogukond ikka tahtis rezhissööri käest teada, et kuidas suhtuvad probleemi toorid ja kuidas tööpartei ja milliseid majandusteaduslikke lahendusi moodsa orjanduse vastu pakkuda, sest et tarbijale jaoks kaup tõusta ei tohi. Mina mõtlesin meie kalkunikitkujatele ja väga sügavalt immigrantidest töölistele kaasa ei tundnud (v.a see Iraani perekond).

Veel algas mul fotokursus, kus lisaks mulle on ainult 2 mittebelglast ja nemadki prantslased. Aprillis tuleb näitus. Haa-haa, mul ei ole isegi kaamerat veel. Ja teemaks on: Belgia – identiteedi väljendus. Et kui teil on ideid, et mida või keda ma pildistama võiks hakata, andke teada. Ma tunnen endiselt umbes 5 belglast.

And in the worship of security we fling our lives beneath the wheels of routine – and before we know it our lives are gone. [...]

Where, then, lies the answer? In choice.

Which shall it be: bankruptcy of purse or bankruptcy of life?

(Sterling Hayden)

Varsti hakkab meie kontorit kaunistama cosmo kuum meestekalender. Päkapikud olevat toonud. Kirjutan aga seetõttu, et kalendri tegemisel on tehtud sohki, sest et seal on ainult 6 eriti kuuma mehe pilti. Mina naiivselt arvasin, et tegemist on pooleaasta kalendriga, saladus aga olevat hoopis selles, et Eestist pole 12 kuu jagu selliseid mehi võtta ning seetõttu peab 2 kuud järjest sama meest vaatama.

Siinjuures tervitan Eesti mehi ning kinnitan, et ülalkirjutatu ei väljenda minu isiklikku seisukohta. :=)

2008 on alanud!

Kõike kaunist sellel aastal onju!

Eile kestis tants südaööst viieni, nii et kõik vangisolnud tantsud on nüüd vabaduses. Nüüdsest ainult uued uue aasta tantsud tulemas. Südaööni vaatasime telekat. Uskumatu, ma juba natuke olin mures, et kas mina olengi see väikekodanlik väikekodanik. Natuke ikka olen ka, tuleb välja.

Eilne parool oli, et “ärme hoiame liini kinni”. M. oli meie bändi post, bänd oli jälle seetõttu aktuaalne, et me olime nii osavad tantsijad, paremad kui muusikavideodes.  Aga hästi siis, siiani on väga tore uus aasta olnud.