Täna ma mõtlesin kahele teisele elule, mida teiste elude olemasolul oleks kena proovida:
1) ilma küsimärkideta elu – see on elu, kus sa juba lapsest saadik tead, kelleks saada tahad, saad selleks ja küsimusi ei esita, sest kõik ju ongi täpselt nii nagu sa tahad. see on elu, kus sa kohtad keskkooli ajal oma elu armastust ja oled temaga koos kuni surm teid lahutab ja keegi teine sind ei huvita, sest sa ju oledki koos oma elu armastusega. see on elu, kus ka ühiskond ei esita sinu suhtes küsimusi, sest sa ei vii kunagi prügi valel päeval välja ja sinu lapsed on puhtad ja kasitud ja ütlevad naabritele tere ja kõik õhkavad, et oh, oleks mul selline pere. Ja luuekeresid ei ole päriselt kapis.
2) piinatud geeniuse elu – esimene tingimus on muidugi see, et peab olema andekas kunstiinimene. ja kogu aeg peab olema mal a vivre. ja sind üldse ei koti, mida teised sust mõtlevad, sest sinu kunsti ju nagunii ei osata vääriselt hinnata ja muu ei ole tähtis. ja siis sa elad enesehävituslikku elu, mis koosneb palavikulistest loomeperioodidest, ekstsentrilistest inimestest, alkoholismist ja ebakorrapärastest sissetulekutest ning õnnetutest armastuslugudest, mis vahelduvad arvukate juhusuhetega.
Posted by katjusha 