Ma elan kiiret elu, ma ütleks, et sellist 85 km/h elu. (ja nagu ütles mulle täna apteeker, et kui inimene köhib, siis on köha kiirus 180 km/h ja tema seda miilidesse ümber arvutada ei oska. Ta vist arvas, et ma tulen miilide maalt).
Viimased 10 päeva olen majutanud külalisi ja käinud lugematutes kohvikutes ja baarides. Kõht on kogu aeg täis (v.a üks hetk Gentis) ja sporti see-eest ei tee. Kultuurse poole pealt käisin vaatamas kuninglikke, keiserlikke ja suurhertsoginnalikke juveele ja kroone ja ehkki smaragdid olid kõige suuremad, särasid teemantid neist säravamalt. NYCst pärit teatritrupile ka plaksutasin, siis kui nad ameerika-korea identiteedi näidendis mängisid nii nagu korealased oleksid kurjad putukad ja et neil on valgetest inimestest kahju. Selline plaan on mul ka, et peaks ikka kõik või peaaegu kõik oscaritele kandideerivad filmid enne ära vaatama, kui jagamiseks läheb. See on vajalik selleks, et mul oleks oma kriitiline arvamus onju. Ja siiani olen ainult ühte näinud ning seegi ei kandideeri parima filmi kategoorias.
Täna oli väga emotsionaalne üritus, ma seedin homseni, siis kirjutan.
Fotokursusel olen ma väga vapper ja suhtlen aktsendiga. Proffesöör ütles, et nii tore, kui ma aktsendiga lähen tänaval inimesi kõnetama, et kas võib neid pildistada või mitte. Vastik, kui keeles on sõlm sees.
Posted by katjusha 