Kafka ring

Hispaania administratsioon on veel kafkalikum kui Prantsuse haldussüsteem. kõige tähtsam paber siin ühe välismaalase jaoks on identifitseerimisnumber ehk NIE. nagu vangid on kõik sisserännanud ära nummerdatud. minu seiklused selle imelise paberiga algasid umbes poolteist aasta tagasi, kui seda taotlesin. kõik läks hästi hetkeni, kui avastasin, et antud elutähtsal paberil oli mu nimi valesti kirjutatud. kõik tähed olid ära kasutatud, aga nendega oli oskuslikult ees- ja perekonnanime vahel žonglööritud. paberi õigeks vormistamine läks suhtelislt libedalt, sest võtsin endaga kaasa ühe kohaliku.

naljakamaks muutus asi siis, kui avastasin, et autodokumentides oli endiselt kasutatud nime vale varianti. ilmselt oli viga süsteemis siiski parandamata jäänud, ainult mulle väljastati õige paber (et ma liialt ei nukrutseks). autodokumente saatsin ikka mitu korda tagasi, alguses parandati ära perenimi, järgmisel korral eesnimi. kogu protsessi algusest oli möödunud pea aasta.

järgmine vaatus algas eelmisel nädalal, kui ühe kauge maa saatkond teatas, et viisa saatmiseks tuleb ülitähtis NIE-dokument kinnitada ja neile saata. kahjuks ei tea keegi vastust küsimusele, kes vastava toiminguga tegeleb. olgem ausad, siinsele notarile ei tahaks sellise nõmeduse eest maksta. oleks siis veel Eesti notar, onju. otsustasin ühiskonda paremini integreeruda ja otse ametnikuga suhelda. leidsin Siseministeeriumi kodulehelt telefoninumbri, kuhu tuleb helistada, kui ALC provintsis tekivad NIE-alased küsimused. haaran toru, särtsu täis, keegi vastu ei võta. pärast korduvaid katseid saan telefoni otsa eriti kurja tädi, kes ütleb, et tema tegeleb hoopis elamislubadega ja see on täiesti vale koht ja tema ei tea, kuhu ma helistama pean. katsetan linnavalitsust. saan lausa kaks numbrit, kuhu helistada. vastab suhteliselt sõbralik naisterahvas, kuulab mure ära, eriti aru ei saa, miks ma teda tüütan, aga annab õhinal uue numbri. tegelikult ei ole uus number. vana number on. see kõige esimene, millelt kuri tädi mu pikalt saatis.

otsustan aktiivsemalt asjasse sekkuda. uuesti kohale minna asutusse, mis dokumendi väljastas. ukse taga on kilomeetripikkune põgenike rivi. olen juba targem ja tean, et veidi eemal asub teine uks, mille taga seisavad tiba valgemad inimesed. olen pikk, blond, ülbe, trügin vahele. sõimata saan ainult venelastelt. selgub, et sellest luugist antakse hoopis mingit muud paberit nüüd. NIE-tegelased on teistesse ruumidesse kolitud. minu kaeblemine, et Siseministeeriumi koduleheküljel ja kurjade ametnike paberites ei ole keegi aadressi ära muutnud, ei huvita kedagi. kuna tean, et kedagi ei saa usaldada, tuleb vaid loota heale juhusele, proovin õnne politseinikuga, kes kantseldab põgenikke. talle millegi pärast pakub minu mure palju rohkem huvi kui kõigile eelnevatele tädidele kokku. jookseb siis teine ülemuse ja kolleegide vahel ning ütleb lõpuks, et pean uuesti sappa seisma (sinna põgenike omasse). mina ennast niimoodi lollitada ei lase ja keeldun järjekorras seismast. see oli vist tema praktikas esimene kord, kui keegi niimoodi plõksib. vaeseke jookseb jälle sinna-tänna, tuleb tagasi ülemusega, kes ütleb, et mingu ma õige postimajja. post on riigiasutus ja las nemad tõendavad ja tõestavad kõik vajalikud paberid ära. siin lõppes minu võitlus tuuleveskitega. rohkem ei suutnud. võib-olla kunagi jälle, kui sellest traumast paranenud olen.

teine reaalsus

pühapäevane väljasõit toimus lähedalasuvasse turróni pealinna. põhimõtteliselt oli seal kõik välja surnud. nälg näpistas, aga isegi jäätiseputka oli kinni. tänaval oli “Palle maailma” tunne, mitte kedagi ei liikunud, kuigi siesta ei olnud veel alanud. lõpuks siiski komberdasid kaks vanahärrat meile vastu, keda me kohe ka ründasime. küsisime, kus süüa saab. vanaonud olid lahked ja sõbralikud, ütlesid, et muidu on kõik kinni, aga baaris nimega al trabajo (tõlkes – töö juures:) ehk midagi antakse. kutsusid meid lahkesti kaasa. no see oli nende generatsiooni baar, ütleme nii. ma arvan, et sinna ei ole kunagi ükski naisterahvas oma jalga tõstnud. vanaonude sõpsidel olid näod naeru täis loomulikult, et sellised tsikid rajalt maha rebiti. süüa seal baaris kahjuks ei olnud. isegi turróni ei pakutud.

kaks päeva hiljem. kinosaal. täiesti tühi. võtame sõbrannaga istet. minut hiljem sisenevad kaks vanadaami. otsi, kohta, kus sa saad põhimõtteliselt, aga vanaprouad otsustavad täpselt meie ette istuda, varjutades osa ekraanist. kui me hüsteeriliselt naerma hakkame, ei mõista nad, milles asi. kultuuride erinevus ilmselt. põhjapoolt tulevad inimesed oleksid saali teise nurka peitunud. nemad aga “tegid hispaanlast” ja tulid meile nii lähedale, kui said.

kaks tundi hiljem. tellime hiina restoranis teed. suhteliselt rahvusvaheline sõna, seega ei saa oma aktsenti ka nagu süüdistada. oleme natuke imestunud, kui ettekandja alandlikult ühe suurkorporatsiooni toodangu – jäätee – lauda toob. muigame ja üritame seletada, et eelistakime ikkagi kuuma TEED. ettekandja kõkutab naerda, ka tema meelest on see eksitus naljaks, ning mõne aja pärast saabub sama jäätee toasooja variandiga. siis me olime põhimõtteliselt laua all kõveras naerust, ei suutnud pisaraid tagasi hoida. läksid mõned minutid enne kui rahunesime, ettekandja tagasi kutsusime ja seletasime, et tegelikut tahaks TEED, mille valmistamine käib niimoodi, et lehekestele valad kuuma vett peale. aega läks, aga asja sai.