pühapäevane väljasõit toimus lähedalasuvasse turróni pealinna. põhimõtteliselt oli seal kõik välja surnud. nälg näpistas, aga isegi jäätiseputka oli kinni. tänaval oli “Palle maailma” tunne, mitte kedagi ei liikunud, kuigi siesta ei olnud veel alanud. lõpuks siiski komberdasid kaks vanahärrat meile vastu, keda me kohe ka ründasime. küsisime, kus süüa saab. vanaonud olid lahked ja sõbralikud, ütlesid, et muidu on kõik kinni, aga baaris nimega al trabajo (tõlkes – töö juures:) ehk midagi antakse. kutsusid meid lahkesti kaasa. no see oli nende generatsiooni baar, ütleme nii. ma arvan, et sinna ei ole kunagi ükski naisterahvas oma jalga tõstnud. vanaonude sõpsidel olid näod naeru täis loomulikult, et sellised tsikid rajalt maha rebiti. süüa seal baaris kahjuks ei olnud. isegi turróni ei pakutud.
kaks päeva hiljem. kinosaal. täiesti tühi. võtame sõbrannaga istet. minut hiljem sisenevad kaks vanadaami. otsi, kohta, kus sa saad põhimõtteliselt, aga vanaprouad otsustavad täpselt meie ette istuda, varjutades osa ekraanist. kui me hüsteeriliselt naerma hakkame, ei mõista nad, milles asi. kultuuride erinevus ilmselt. põhjapoolt tulevad inimesed oleksid saali teise nurka peitunud. nemad aga “tegid hispaanlast” ja tulid meile nii lähedale, kui said.
kaks tundi hiljem. tellime hiina restoranis teed. suhteliselt rahvusvaheline sõna, seega ei saa oma aktsenti ka nagu süüdistada. oleme natuke imestunud, kui ettekandja alandlikult ühe suurkorporatsiooni toodangu – jäätee – lauda toob. muigame ja üritame seletada, et eelistakime ikkagi kuuma TEED. ettekandja kõkutab naerda, ka tema meelest on see eksitus naljaks, ning mõne aja pärast saabub sama jäätee toasooja variandiga. siis me olime põhimõtteliselt laua all kõveras naerust, ei suutnud pisaraid tagasi hoida. läksid mõned minutid enne kui rahunesime, ettekandja tagasi kutsusime ja seletasime, et tegelikut tahaks TEED, mille valmistamine käib niimoodi, et lehekestele valad kuuma vett peale. aega läks, aga asja sai.
