Ükskord ammu-ammu, siis kui Fidel Castro veel pensionil polnud ja meie punasel lipul olid sinised merelained, oli Tartus Riiamäe mõlemas otsas silt: “Väldi seda tänavalõiku. Ülemäärase müra ja heitgaaside tõttu kahjustab see tervist.” See tuli mulle täna meelde, sest juba teist nädalat kestab Brüsselis õhureostus, mille eest hoiatatakse rasedaid, hingamisteede ja südamehaigustega inimesi. Et parem on linnas mitte liikuda. Ühistranspordi kasutajaid kiidetakse kõlaritest, et küll te olete ikka tublid ja öelge oma tuttavatele ka, et nad auto koju jätaksid. Samal ajal kõnnin ma igal hommikul mööda Couronne’i, kus seisavad ummikus ja tossutavad kolm rida autosid. See on vastik ja ma mõtlen oma veel suhteliselt roosade kopsude peale.

Mingit sotsiaalreklaami ma nägin ka bussi peale kleebituna: kõlas umbes nii, et un vrai bruxellAIR aime de se faire transporter. No aga ega kedagi ei koti tegelikult. Siin on inimesed, kes ütlevad, et issand, miks sa jalgsi käid, õhk on ju nii reostunud. (Parem on autosse puhas maaõhk sisse lasta ja ise läbi tossu tossutada).

Ja siis see ka veel, et täna peaks kuuvarjutus olema. Ma ainult ei tea, et kas siin ka näeb: http://shadowandsubstance.com/ 

Ma ei võistle järgmistes kategooriates:

1) kellel on tumedam päevitus

2) mitu km autoga aastas on läbitud

kallid sõbrad!

Paljudele teist ma märkasin selle ka saata, aga kui ma ei saatnud, siis ei ole see sellest, et ma ei tahtnud, kindlasti tahtsin! See ei ole küll riimis, aga südamest see-eest!

Sina oledki minu sõber,

sest et sinu peale praegu mõtlen ma

sest et koos napsutanud oleme ja naernud

ja rääkinud kuidas asjad olema peaks

ja kuidas meie shefimad oleme kui nemad

ja lume sisse olen ma pikali kukkunud

ja sina naersid ja mina naersin ka, isegi kui haiget sain

ja sinu juures võibolla ma olen maganud

ja võibolla sina minu juures ka

ja oma õunast ma pool võin anda sulle, ausalt!

ja minu pärast koristama ei pea, sest mina ei näegi segadust

ja mulle meeldib, kui sa ütled, et kadri on ju omainimene

ja saadad mu kööki kartuleid koorima ja sul pea on pesemata endal.

ja ehk olen ma sult laenanud raamatu ja mitte kunagi tagasi toonud

või siis öösel sõnumi saatnud, sellise, mida hommikul ei saadaks.

ja vahepeal on kannatus katkenud ja ma olen mõelnud, kurat,

sõber peaks ju minu poolt olema ja võibolla sa olidki ja mina ei saanud aru,

aga pikka viha ma pole pidanud, sest et

sina oledki minu sõber

Valentinipäev, sõbrapäev, valentinipäev, sõbrapäev…

… and I’m freaking out.. a little

Nüüd on see käes, see päev, mille kohta ma olen toredatelt reisifirmadelt saanud juba pikka aega reklaame teemadel: “Love is in the air. All you need is a cheap hotel.” Tõepoolest, mida siis veel? Ja minu facebooki suudluste postkastis on kaks salajast suudlust. Suht haige?

Aga üldiselt, mu sõbrad, teate ju küll, et iga päev on sõbrapäev ja teie mu südames.

Ma pean jälle kirjutama, et kõik teaksid, milliste mõtetega inimesed ringi käivad. :=)

Eile oli parlamendis Katrin Saksa poolt korraldatud näituse “The Waterbird People” avamine, mis korraldati soomeugri liikumise aastapäevaks. Ja ma sattusin seal juttu ajama ka Sarah Wagenknechti (http://www.postimees.ee/010208/esileht/valisuudised/309617.php) assistendiga, kellega me olime kunagi hispaania keele intensiivis kolm nädalat pinginaabrid.

Tema küsimus seisnes selles, et kas meist, eestlastest, ei ole natuke lühinägelik korraldada näitus vähemustest Venemaal, kui meil on endal nii palju probleeme vähemustega. Et kui on soov vähemustest rääkida, siis me võiks kõigepealt oma riiki vaadata. Ja et talle meeldib Eesti ja ta on seal käinud (nüüd viimati onju aprillirahutustes osalejate kohtuistungit vaatamas), aga meie natslikud tendentsid teevad talle, eriti talle, kui sakslasele, muret ja et see natsimonumentide püstitamine on ikka täiesti lubamatu. Ja neonatside liikumine. Ja eesti keele nõue kodakondsuse saamiseks on lubamatu. Ja üldse mingite kriteeriumide nõudmine Eestis sündinud inimestele kodakondsuse andmisel on lubamatu. Ja see, et Eesti kasutab ELi ja USA toetust vähemuste peal tampimiseks, on ka lubamatu.

Ja ei, sellest seinast ei õnnestunud mul ega ühel eestisõbral flaamil läbi murda. Mulle natuke tundub, et ma ei tea, mis põhjusel on nad otsustanud oma südameasjaks võtta vähemuste küsimuse Eestis ja on juba fanaatiliselt eelmeelestatud selliselt, et näevad musta tonti lihtsalt igas asjas. Vastik ikka. Tuleb meie õue peale lõugama.

2008 – Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta

Et kuna kõik on meil ju fotograafid, siis ma reklaamin siin fotokonkurssi, mille teemaks on “Cultures on my street”.

Rohkem infot: http://www.interculturaldialogue2008.eu/510.0.html?&L=7&redirect_url=my-startpage-eyid.html

Kuna midagi muud kirjutada ei ole, siis ma kirjutan peamiselt endast. Ei, tegelikult ma kirjutan sellest, et väljas on mitu päeva olnud kevad ja mitte kunagi ei ole ju päikesest nii palju rõõmu kui esimestel kevadpäevadel. Terve eelmise nädala olin ma enda kohta sotsiaalselt väga aktiivne, muu hulgas käisin kohalikul Super Tuesday üritusel, mis oli suht sürrealistlik siin Brüsselis oma country-bändi, hamburgerite, demokraatide-vabariiklaste, debattide ja USA-lippudega. Grimbergeni spas käisin ka ja siis Argentina restos pannkooke dulce di lechega söömas, BotaCafés tantsimas ja seal oli hea muusika ning gayd kutsusid enda kampa tantsima, et neil on omavahel igav, aga meil oli oma uhkus või midagi ja me ei läinud ikka ja baarmen saatis tasuta jooke ja tuli ennast meile esitlema, sest me oleme ju nii toredad ja üleplatsitantsijad ja sain tuttavaks ka kultuurse filmimontaazhi mehega, kes ei olnud kunagi kuulnud Eestist ja pakkus, et ehk on see osa Prantsusmaast (kompliment minu prantsuse keelele? - i wish…), laupäeval käisin Lille’s esimest korda ja ilm oli nii ilus ja inimesed peesitasid tänavakohvikutes ja olid prantslaslikult arrogantselt ning naised peenikesed, perfektselt meigitud ja stiilselt riides (Brüsseli-kaltsakatena meist võistlejaid ei olnud) ja täna oli jälle nii ilus ning lumikellukesed õitsesid ja üks puu õitses ka natuke ja paljud puud pungusid ja käisime sõprade ja nende koertega Woluvé pargis jalutamas ja ma esimest korda märkasin koerte WC-sid ja nemad olid modellid (mitte WCd, vaid koerad, daa…) ja mina tegin palju fotosid ja nüüd üritasin neid arvutisse laadida ja arvuti ütles, et tema mälu on vana prügi täis ja ruumi ei ole.

seksuaal- ja reproduktiivtervis ja -õigused

Sellest üritusest lubasin ma juba varem kirjutada, kuid käsi ei tõusnud kuidagi. Lisaks ootasin ma stenogrammi, aga seda vist võib ootama jäädagi. Ühesõnaga, sellisel teemal toimus parlamendis avalik kuulamine. Ja ma tõesti ei oodanud, et aastal 2008 tehakse järgmisi avaldusi, ma nüüd tsiteerin:

“So sex is not always good, but only under certain circumstances when it is seen as mutual self-giving. Gift is given forever and not to be returned. [...] It requires full reception, unlike “I want you, but without your fertility. [...] The aspiration to turn woman into man by “freeing her from consequences of sex” has led to enslavement of woman as sexual object. [...] To sum up, synthetic hormones mess up reproductive system and their endorsement shows total disrespect to female body the way it is designed. [...] Interventions into fertility deny meaning of sex as total gift. [...] I often compare contraceptive sex with bulimia. [...] However, bulimia is a psychological disorder to which evidently the contraceptive sex leads in marriage. [...] Our bodies are not designed for synthetic hormones, neither condom. We can choose them, even if they are not good, but is it in interest of society, states, EU to advocate bad choices? Let me compare it to driving Ferrari in forests while it is designed for motorways. No wonder it will get damaged. [...] The just resolution of the conflict of rights is in temporary limitation of privacy right as pregnancy costs woman only 9 months of comfort. [...]. (See on väljavõta Jana Tutkova kõnest, kes esines kuulamisel ühena viiest eksperdist).

Kõne kõneks, kuid sellele järgnenud aplaus avas mu silmad selles osas, et kõne toetajad olid enamuses. Sõnavõtud mis järgnesid, austatud Poola meesparlamendiliikmete kui ka slovaki naisparlamentääride suust olid kokkuvõttes järgmised: “Mina küll ei saa aru, et mis viisil abordiõiguse äravõtmine naisi kahjustab?”, “Lapse tegemiseks läheb vaja nii meest kui naist, seega on meestel 50% sõnaõigust”, “Miks peaksid koolid seksuaalõpetusega tegelema, miks seda vanemad teha ei võiks? Mina olen lugenud Slovaki seksuaalõpetuse õpikuid ja mul oli piinlik. Mida veel lastest rääkida?”, “Rasedana laualab naise keha elule sümfooniat, kui rasedus katkestada, lõpeb ka sümfoonia?”, “Kuidas selgitada 8-aastasele lapsele, kes küsib, et ema, miks sa tahtsid mind tappa? Ja kas sa pidid siis selle mehega voodisse minema?” “Vatikan jätke sellest välja, Vatikanil pole sellega mingit pistmist”, “Surmanuhtlus on ju ELis keelatud, miks see peaks naise kehas lubatud olema?” jne, jne, jne.

Viiest eksperdist kolm olid normaalsed. Teine hull oli mingi USA katoliikliku inimõiguste instituudi härra, kes analüüsis, et rahvusvahelises õiguses abordiõigus puudub ja et abordi pooldajad kasutavad soft law instrumente ja üritavad väita, et tavaõigus eksisteerib. Ja halloo, ei eksisteeri ju. Ja kõik on suur vandenõu.

Aga eelnimetatud sõnavõtud olid üldiselt publiku seas väga populaarsed, neid ikka korduvalt katkestati aplausiga.

Normaalsed MEPid said ka sõna, kuid õudne täiesti, tegemist on naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoniga, ning mõistlike MEPide hääl oli vähemuse hääl. Ma siiamaani ei saa aru, kuidas see võimalik on. Eestis diskussioon sellisel kujul võimalik poleks, aga noh, pluralistlik Euroopa ju.

 Aga naised, selle kuulamise põhjal on mul ettepanek, et alati tuleb küsida: “Kas sa võtad mind koos minu viljakusega?”.

Reedel toimusid järgmised kohtumised:

Baari leti ääres lähenes mulle avaldatud Kirjanik. Kirjanikule meeldisid minu prillid. Kirjaniku geenid olid pärit Lõuna-Koreast, kuid ta oli Belgia perekonda lapsendatud. Nüüd on ta nimi Benoit, enne seda umbes TimJeeSung. Kirjaniku intellektuaalne kodumaa asuvat siiski Prantsusmaal.

Jeesuse Paradiisis hakkas minuga suhtlema Jeesus ise ehk baari omanik, kes tõesti on Jeesuse sarnane. See oli segane jutt, et kust ta pärit on, aga vähemasti pooled geenid olid El Salvadorist. Ja ta olla mind märganud!!! Mõnes mõttes on tore, kui sind teatakse aga teisest küljes, ei ole hea, kui inimesed on sind märganud ja salamahti silmas peavad.

Ja just siis kui ma enne väljaminekut olin vaadanud suurepärast saadet Aló presidente!, kus Chavez lahendab oma rahva muresid, ajasin ma aknalaual tantsides juttu mehega, kes tuli välja, ongi Venezuela konsul. Ja ta ei ole sugugi nii pikk kui mina.

Öelge nüüd, et Brüssel ei ole tore linn onju. :=)