“Let’s be honest. We just need friends to hang out. Male friends. Only friends.” – ütles Gi Hollandi noormeestele. Selle tulemuseks oli järgmine (paari inimese allkirjadega kinnitatud) kokkulepe, mille ma ajaloo huvides siin kirja panen.

Friendship contract

The contracting parties accept:

·        cook

·        do the dishes

·        invite each other to the parties, concerts, movies

·        crying on each others shoulders

·        drunk nights (philosophical thoughts)

·        acceptance (just the way we are)

·        sarcastic humour

·        no drama (when we are sober)

·        not to leave a drunk friend alone

·        going to Dour festival together

·        carrying the drunkest one to home

·        no facebook, vampire bites etc

·        that friendship needs no words

·        to be forever young

·        no wife and kids

·        we all leave at the same time

·        no contract restrictions

·        to have fucking fun

·        pay for each others funerals

Alla kirjutasid:

a) mina b) boy from the bar c) boy with a girlfriend d) Gi (kes lisas, et “I’m drunk, it doesn’t count” – mina akadeemilise õigushariduse saanuna lisan, et minu silmis see “it doesn’t count” doesn’t count ja ma ootan ka Gi’lt lepingu täitmist)

“Maybe love was like Godot. You spent the whole play talking about it, but it never actually made in onstage. You waited anyway. Of course you did.” – Maria Headley

Ma annan oma talvemantlile aega täpselt 1. aprillini ja siis otseteed keemilisse puhastusse ning tõesti, tulgu taevast või jääpurikaid, talvega on siis minu jaoks lõpp.

Mul on selline tunne, nagu oleks kuskil päris päris kaugel käinud. Tegelikult siiski vaid Shveitsis. Kuid vahemaa ei ole alati näitaja. Isegi siin on lund sadanud ja minu roos maja ees (või see lill, mis teeskleb roosiks olemist – minu teadmised botaanika vallas ei luba kindlalt väita, et kummaga on tegemist) õitseb lumehanges (väikeses). Ja minu postkastis oli lisaks muule kraamile ühe kohaliku vanahärra pilt ja tasuta bussipilet ja veel mingit kraami. Ma pole veel otsustanud, et kas hakata tasuta bussisõidu nimel nimetatud vanahärrana esinema või kasutan edaspidigi oma jalgu ja taksosid ning teen proovi, kui lihtsalt Belgias vanahärrade telefoninumbreid ja aadresse jagatakse. Alati on võimalus muidugi see kraam ka naabri postkasti toppida. Probleem lahendatud onju. Sest miks just minu postkasti? 

Become who you are!

See läheb ajalukku kõige laisema nädalavahetusena.

Kuna Strasbourgi järgne reede on meil ju vaba, siis ärkasin lõunast ja järgmised 11 tundi veetsin erinevates kohvikutes, restoranides ja baarides sõpradega vastavalt siis kohvitades, süües või dringitades. Selle tulemusel on mul siiani vats maani, vahemaa erinevate kohtade vahel oli väga väike.

Üks mu rootsi sõbranna oli mingi kodanikuühiskonna aktiivgrupiga (noorte mõjuvõimu suurendamine) siin õppereisil ja juhatuse koosolekut pidamas. Ja midagi ei ole teha, mul on hea meel, et on olemas riik nagu Rootsi, kus keskmine heaolu lihtsalt on nii suur, et neil on aega tegeleda igasugu asjadega, millega muudes riikides tegeleda ei jõuta – nagu kinos vilistavate kõrvadega, ja gluteeni talumatusega ja kõige mõeldava ja mõeldamatu aktsepteerimisega (neil võetakse kohe vastu uus diskrimineerimisvastane seadus – suur rõhk on ka ealisel diskrimineerimisel). Ja nad on alati nii korrektsed ja mõnikord tekib tahtmine neid sihilikult provotseerida, et nad midagigi poliitiliselt ebakorrektset ütleksid. Ja kogu aeg tuleb kõigi vajaduste ja põhimõtete osas olema tohutult arvestav – näiteks et ega ometi ei haava sellega moslemist kaaslase tundeid, kui teha ettepanek pärast ametliku programmi lõppu väike drink võtta? Ei, tõesti tore, et selline riik on olemas. (kuigi kui ma nüüd järgi mõtlen, siis saamide ja põhjapõtrade üle nad siiski tegid mingit kahtlast nalja). Aa ja nad ütlesid, et ka jidiš on Rootsis ametlikuks keeleks – jälle sain targemaks. Teine sellest riigist pärinev äärmuslik näide on selline, et probleemivabast elus tulenev Angst on lihtsalt nii suur ja “when perfect is not good enough”, et Angsti vabastamiseks tuleb ennast lõikuda.

Laupäev oli imeline kevadilm ning selle auks vedasin end korraks välja, natuke vähem kevadise ilma auks vedasin end välja ka pühapäeval. Et päevas vähemalt mingigi sotsiaalne kontakt oleks. Ja oleks põhjust pea ära kammida.

Ülejäänud aja ma lugesin Yalom’i “When Nietzsche wept” ja see raamat pani mõtlema asjade üle, mille üle ma ammu mõelnud ei olnud ning kogu see unenägude ja lootusetuse ja olemise küsimused mõjutasid minu teadvust ning tõid segaseid unenägusid ja ma ei ole sellest siiani vabanenud + ma ei jõudnud ikka veel raamatut lõpetada.

I am here!

See kirjutis kuulub alapealkirja “ametnike raske elu” alla.

Siiani on meil töötundide osas suhteliselt ujuv graafik olnud, lambad terved – hundid söönud. Kuna meil on aga võimekas IT-tiim, siis mõeldi välja roheline nupp, millele on kirjutatud “I am here” ja mida tuleb oma arvutisse sisse loginuna klikata enne kella 9h15.  Kuna tegemist ei ole sissejuhatusega paindlikusse tööaega, vaid lihtsalt tööaja alguse fikseerimisega, siis nii mõnigi inimene, kes enne kella 19 õhtul töötas, pakib oma koti täpselt 17h25 kokku, et olla kindlasti 17h30 juba maja välisuksel.

Hommikud algavadki nii, et umbes esimese asjana ärgates meenub “I am here” nupp. Ja umbes 9h10 tööle jõudes inimesi kohates ei ole kahjuks võimalik seisatada ja küsida, et kuidas läheb, sest tuleb tormata arvutini ja vajutada “I am here” nuppu. Liftid on ka aeglased ja peatuvad igal korrusel ja kell lihtsalt tiksub ning oops, kell on 9h16 ja ei, enam ei ole võimalik nuppu vajutada.  No lohutuseks näeb ka teisi kolleege lips üle õla tööle jooksmas, et nupuvajutamise ajaks ikka kohal olla. See on täiesti haige, aga kui õigel ajal kohale jõuad, siis ütleb programm sulle sõbralikult: Welcome to the office, Kadri. Have a nice day! ja see on ka juba midagi väärt, onju? Või siis …

Aktiivne elu, ma ütlen, on eelkõige väsitav. Ja see, et ma võin teoorias olla suur huviline igasugu asjade osas, ei tähenda, et ma nendest asjadest aru saaksin. Ja selles, et kultuuritarbimine sisaldab endas peaaegu alati teatud määral kannatust, olen juba ammu veendunud. Umbes samamoodi, nagu kultuuriinimesel oleks viisakas mõnda aega nälgida ja külma kannatada. Et loomingusse sügavust lisada või midagi. Aga ei, üldiselt ma ei tea, kuidas harituks saada. Ühe raamatu ma juba lugesin läbi. :=)

Mälu on mul teada kehv, nii et tuleb nädalavahetuse kultuurikannatused kirja panna.

Käisin vaatamas Kaaitheateris  uut tantsuetendust Zeitung (Rosas) (http://www.rosas.be/SubPages/subAtdk/prodBachwebern/bachwebern/tabid/70/language/en-US/Default.aspx), mida Pariisi esietendusel saatis triumfaalne edu (just-just). Rosas on tantsutrupp Anne Teresa de Keersmaekeri (http://en.wikipedia.org/wiki/Anne_Teresa_De_Keersmaeker) käe all ja tuleb välja, et nad on väga popid ja edukad. Sisututvustust refereerides oli tantsuetenduse sisuks: muusika ja tantsu, koreograafia ja improvisatsiooni, romantika ja illusioonide purunemise ebastabiilne kombinatsioon. Bachi, Schönbergi ja Weberni muusika järgi.

Esimesed tund aega ma vaatasin huviga ja viimased 45 minutit vaatasin kella. Sellisele etendusele peaks muidugi ka puhanuna minema. Aga ikkagi, siis kui pool saali braavo hüüdis, siis ma ei saanud üle kahetsusest, et minu mõistmise tase nii pinnapealne on, et ma seda etendust braavo-vääriliselt nautida ei osanud.

Esimest korda elus tegin ma laupäeval kaks savist kaussi. Ma kavatsen sinna potiringi tagasi minna ja kui glasuur peale saab ja enam-vähem vaadatav välja kukub, siis ma riputan pildi oma esimesest käsitööst kõigile imetlemiseks üles. Kes ei tea, siis üldiselt olen ma ilge koba ja käsitööõpetajal oli kombeks minu emale tervisi saata ja paluda näiteks põll lõpuni õmmelda. Ehk et kunagi ei olnud kahtlust, kes minu käsitöö hinde taga on.

Islandi festivali raames ootasid mind ju piletid ABs toimunud MÙMi (http://www.abconcerts.be/home/zoek.html?st=2&id=101927&searchterm=M%DAM) kontserdile. Ei, mina neid enne ei teadnud. Aga meeldis küll.

Ja ka see ei olnud veel kõik. Ma käisin ka Contretype’s (espace photographique) (http://www.contretype.org/frsetangl.html) Andreas Weinandi (http://www.andreasweinand.de/) fotonäituse lõpetamisel, kes oli ise seal ja tegi väikese presentatsiooni ja rääkis, et mis ideed ja lood mingi projekti või foto taga on. See üritus mulle kohe päriselt meeldis, sest sellest ma sain aru!!! :=)

Ma tegin nädalavahetusel veel igasugu asju, ja lasin käest ka ühe juhuse poolt pakutud võimaluse. Neetud, ma ütlen! Siiamaani kripeldab.

Aga nüüd ma võin rahumeeli Strasbourgis loomasõnniku ja läga kohta tekste lugeda. Ja amazonist oma intellektile vastavaid seriaale tellida.

Siin on kõik nii IT turvaline, et linke ei anna paremini esitada. Muideks, üks joviaalne IT-mees käis just küsimas, et kas meie uued arvutid ikka töötavad. Ja naeris, sest meie uksele on ET kirjutatud, et nagu lühend extra-terrestrial. Kohe pikalt ja südamest naeris.

Meie riigil oli sünnipäev, jah ma tean, et juba eelmisel nädalal. Siinsed inimesed kogunesid saatkonda ning ilm oli nii ilus ja majatagusel muruplatsil sai päikselaigus seista ja shampanjat juua ning jaki võis seljast visata. Ilus pühapäev.

Nädala alguses käis juba eelmisest aastast tuttav ja läbivõideldud arutelu, et kelle jaoks ikka vabariigi aastapäeva vastuvõttu korraldatakse ja et kui nt NATO koostööpartneritele korraldatakse vastuvõtt EV aastapäeval, siis jätab see enamik siinseid eestlasi üritusest ilma. Ja ma saan aru igasugu argumentidest, kuid see ei muuda tõsiasja, et vabariigi aastapäev on inimeste jaoks olulisem kui jaanipäeva läbu ja et nagu juba eelmisel aastal on ka sel korral küllalt kibestunuid inimesi, kes “väga piiratud” 2000 kutsutud inimese nimekirja kohe mitte kuidagi ei mahtunud. Ja ma rõhutan veel kord, et ma saan ka korraldajate argumentidest aru.

Samal ajal toimus aga Bozaris ka Islandi kultuurifestivali avamine, kus minu kõrvalseisval daamil oli kineetiline sõrmus ja see oli üldse kõige lahedam ehe, mida ma näinud olen. Kaelas oli tal see-eest kuldne pildiraam ning juuksed olid dalmaatsia-stiilis, ehk pool pead must ja pool valge.

Kolmapäeval juba algaski nädalavahetus Milanos, mille hall taevas palju Brüsselist ei erinenud. Kuid-kuid, seal olid noored loovinimesed, kes said pidevalt kõigest inspiratsiooni ja minu lemmiklauseks jäi: “ma sain Pradat kanda” – seda ütles I, kellele korraks Prada kott hoida ulatati. Meeste nimeks oli väikeste variatsioonidega Giovanni (esines ka nimesid Guiseppe, Carlo, Romeo jne). Eile see-eest läks ilm tohutult soojaks, kraadiklaas näitas 23 ning sai lühikeste käistega õues olla ja teate küll, seda kõige paremat jäätist limpsida. Oo donna!