Meie riigil oli sünnipäev, jah ma tean, et juba eelmisel nädalal. Siinsed inimesed kogunesid saatkonda ning ilm oli nii ilus ja majatagusel muruplatsil sai päikselaigus seista ja shampanjat juua ning jaki võis seljast visata. Ilus pühapäev.

Nädala alguses käis juba eelmisest aastast tuttav ja läbivõideldud arutelu, et kelle jaoks ikka vabariigi aastapäeva vastuvõttu korraldatakse ja et kui nt NATO koostööpartneritele korraldatakse vastuvõtt EV aastapäeval, siis jätab see enamik siinseid eestlasi üritusest ilma. Ja ma saan aru igasugu argumentidest, kuid see ei muuda tõsiasja, et vabariigi aastapäev on inimeste jaoks olulisem kui jaanipäeva läbu ja et nagu juba eelmisel aastal on ka sel korral küllalt kibestunuid inimesi, kes “väga piiratud” 2000 kutsutud inimese nimekirja kohe mitte kuidagi ei mahtunud. Ja ma rõhutan veel kord, et ma saan ka korraldajate argumentidest aru.

Samal ajal toimus aga Bozaris ka Islandi kultuurifestivali avamine, kus minu kõrvalseisval daamil oli kineetiline sõrmus ja see oli üldse kõige lahedam ehe, mida ma näinud olen. Kaelas oli tal see-eest kuldne pildiraam ning juuksed olid dalmaatsia-stiilis, ehk pool pead must ja pool valge.

Kolmapäeval juba algaski nädalavahetus Milanos, mille hall taevas palju Brüsselist ei erinenud. Kuid-kuid, seal olid noored loovinimesed, kes said pidevalt kõigest inspiratsiooni ja minu lemmiklauseks jäi: “ma sain Pradat kanda” – seda ütles I, kellele korraks Prada kott hoida ulatati. Meeste nimeks oli väikeste variatsioonidega Giovanni (esines ka nimesid Guiseppe, Carlo, Romeo jne). Eile see-eest läks ilm tohutult soojaks, kraadiklaas näitas 23 ning sai lühikeste käistega õues olla ja teate küll, seda kõige paremat jäätist limpsida. Oo donna!