See läheb ajalukku kõige laisema nädalavahetusena.
Kuna Strasbourgi järgne reede on meil ju vaba, siis ärkasin lõunast ja järgmised 11 tundi veetsin erinevates kohvikutes, restoranides ja baarides sõpradega vastavalt siis kohvitades, süües või dringitades. Selle tulemusel on mul siiani vats maani, vahemaa erinevate kohtade vahel oli väga väike.
Üks mu rootsi sõbranna oli mingi kodanikuühiskonna aktiivgrupiga (noorte mõjuvõimu suurendamine) siin õppereisil ja juhatuse koosolekut pidamas. Ja midagi ei ole teha, mul on hea meel, et on olemas riik nagu Rootsi, kus keskmine heaolu lihtsalt on nii suur, et neil on aega tegeleda igasugu asjadega, millega muudes riikides tegeleda ei jõuta – nagu kinos vilistavate kõrvadega, ja gluteeni talumatusega ja kõige mõeldava ja mõeldamatu aktsepteerimisega (neil võetakse kohe vastu uus diskrimineerimisvastane seadus – suur rõhk on ka ealisel diskrimineerimisel). Ja nad on alati nii korrektsed ja mõnikord tekib tahtmine neid sihilikult provotseerida, et nad midagigi poliitiliselt ebakorrektset ütleksid. Ja kogu aeg tuleb kõigi vajaduste ja põhimõtete osas olema tohutult arvestav – näiteks et ega ometi ei haava sellega moslemist kaaslase tundeid, kui teha ettepanek pärast ametliku programmi lõppu väike drink võtta? Ei, tõesti tore, et selline riik on olemas. (kuigi kui ma nüüd järgi mõtlen, siis saamide ja põhjapõtrade üle nad siiski tegid mingit kahtlast nalja). Aa ja nad ütlesid, et ka jidiš on Rootsis ametlikuks keeleks – jälle sain targemaks. Teine sellest riigist pärinev äärmuslik näide on selline, et probleemivabast elus tulenev Angst on lihtsalt nii suur ja “when perfect is not good enough”, et Angsti vabastamiseks tuleb ennast lõikuda.
Laupäev oli imeline kevadilm ning selle auks vedasin end korraks välja, natuke vähem kevadise ilma auks vedasin end välja ka pühapäeval. Et päevas vähemalt mingigi sotsiaalne kontakt oleks. Ja oleks põhjust pea ära kammida.
Ülejäänud aja ma lugesin Yalom’i “When Nietzsche wept” ja see raamat pani mõtlema asjade üle, mille üle ma ammu mõelnud ei olnud ning kogu see unenägude ja lootusetuse ja olemise küsimused mõjutasid minu teadvust ning tõid segaseid unenägusid ja ma ei ole sellest siiani vabanenud + ma ei jõudnud ikka veel raamatut lõpetada.
Posted by katjusha 